Mida seagripp meile õpetas?

Esimene valik proove pärines uue gripi eelsest ajast, 2008. aastast, teine vereproovide valik aga 2009. aasta varasügisest Suurbritannia piirkondadest, kus uude grippi haigestumine oli kõige arvukam.

Ajakirjas The Lancet ilmunud uuringust ilmnes, et iga kolmas laps oli gripiviirusesse nakatunud, nende veres olid moodustunud antikehad. See viitab sellele, et epideemia levis arvatust oluliselt laiemalt ning oli suures osas üsna leebe loomuga.

Vanematel inimestel olid antikehad olemas 1950ndatel levinud samalaadse gripi epideemia ajast, need antikehad pakkusid nüüd neile kaitset.

Kas see epideemia õpetas meile midagi?

Tartu Ülikooli rakendusviroloogia professori Andres Meritsa sõnul jäi nakkus väga suurel protsendil juhtudest kas subkliiniliseks (haigust ei tekkinud) või olid sümptomid niivõrd nõrgad, et grippi ei kahtlustatud ja/või arsti poole ei pöördutud.

Samuti sai Meritsa sõnul kinnitatud ka nende spetsialistide arvamus, kes väitsid, et selle gripitüve patogeensus inimesele on tegelikult väga madal.

Tema sõnul andis uue gripi epideemia mõned selged õppetunnid, mida tuleks tulevikus arvestada:

1. On näha, et gripiviirus suutis edukalt levida väljaspool gripihooaega ja eriti laste hulgas. See võiks olla tõsiseks hoiatuseks uute võimalike pandeemsete viiruste ilmumisel. Huvitav on küsimus, kas see võiks olla seotud antud viiruse madala patogeensusega.

2. On näha, et väga paljud - eelkõige ametnikud ja muidugi ka ajakirjandus - panid kõvasti puusse viiruse patogeensuse hindamisega. Hinnati patogeensust raskesti haigestunutel, saadi suured numbrid ja jäeti välja rõhuv enamik nakatunuid. Selle tulemusena hinnati viiruse patogeensust kümneid, kui mitte sadu kordi üle.

3. Lugu näitab, et tegelikult oleme me viiruste ees oluliselt kaitsetumad, kui arvasime. Kõik administratiivsed meetodid - sildid lennuväljadel, infovoldikud ja karantiinid - ei andnud ilmselt midagi ja viirus levis praktiliselt takistamatult.

Tõsi, seda sai ta teha tänu madalale patogeensusele ja suurele subkliiniliste juhtumite hulgale, mida on võimatu kontrollida. Kõikidel avaldatud numbritel - näiteks, et septembri alguseks oli Eestis paarkümmend uue gripi juhtu - pole tegelikult suuremat väärtust, sest need arvestavad ainult raske, kliiniliste sümptomitega haigusjuhte ning tegelikke juhtumeid võis olla sadu kordi enam.

4. Tegemist oli uue viiruse variandiga, mis erines oluliselt viimase paarikümne aasta gripiviirustest, kuid sarnanes pinna antigeenide poolest 40 ja enam aastat tagasi ringelnud viirustega. Viiruse evolutsiooni uurijatele on see huvitav informatsioon.

Pandeemsete grippide nakatumise riskirühma kuuluvad eelkõige noored ja lapsed. Ilmselt on ka nemad viiruse peamise levitajad. Raske haigestumise ja kõrge suremuse riskirühm on teistsugune. Vaktsineerimise strateegiad, mida üritati kasutada, olid selgelt vildakad: arvestasid raske haiguse tekkimise võimalustega, kuid ei olnud suunatud viiruse leviku takistamisele.