Eesti terviseedendajad uurivad koos Soome kolleegidega meie koolitöötajate heaolu ning kuigi analüüs pole veel valmis, leiavad asjaosalised, et koolis töötamine toob endaga kaasa enim vaimse tervise riske.
Õpetajatöö ohustab vaimset tervist
/nginx/o/2020/10/30/13445326t1ha8f2.jpg)
10. märts 2010, 08:12
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Uurimisprojekti «Töötajate heaolu edendamine koolis» viivad läbi Ida-Soome Ülikool, sihtasutus Tallinna Koolitervishoid ja Tervise Arengu Instituut, osalevaid koole on üle Eesti 41.
Tallinna Koolitervishoiu juhataja Kädi Lepp rääkis, et praeguseks on enamikus koolides küsitlus tehtud, kuid tulemuste analüüsimiseni jõutakse alles suvel. Kindlate andmete puudumisest hoolimata julges ta ennustada, et küsitlusest tulevad ilmsiks koolitöötajate vaimse tervise riskid.
Seda seetõttu, et koolide füüsilise keskkonnaga on juba tegeletud ja enamik puudustest on ka kõrvaldatud. «Probleemide põhjused peituvad tõenäoliselt kuskil mujal,» sõnas Lepp.
Ta lisas, et sarnastele järeldustele on jõudnud ka need vähesed uuringud, mis Eesti õpetajate heaolu kohta varem tehtud on.
Aastaid tagasi Tartu Ülikooli juures tehtud uuringu järgi ohustavad õpetajaid väga kõrged vaimse tervise riskid, mille üheks näiteks on läbipõlemissündroom.
«Kui mõtleme, kes on õpetajate partnerid, siis see polegi nii üllatav. Nad töötavad suure hulga noortega, keda tuleb õpetada ja kasvatada, see töö iseenesest on juba eriline,» rääkis Lepp.
Uurimisprojektis osaleva Sõmeru põhikooli sotsiaalpedagoog ja tervisenõukogu esimees Heli Lemberg oli Lepaga igati nõus. «Meie koolis on füüsilise töökeskkonna parandamisega edasi jõutud: valgustuse, ventilatsiooni ja soojaga on kõik korras. Müratase on ehk vahetundide ajal häiriv, kuid see on paratamatu,» rääkis ta.
Paremaks annaks aga muuta inimestevahelisi suhteid nii kollektiivis kui ka õpetaja ja õpilase tasandil. Keeruliste teemade hulka kuuluvad stressiga toimetulek, enesekehtestamine ning koostöö kolleegide ja lastega. Viimase puhul on oluline leida vastused küsimusele, kuidas murda läbi barjäärist, mille ehitavad need õpilased, kes ei taha koolis käia.
Neile probleemidele on pedagoogidel lootust abi saada, sest uurimisprojekti osaks on ka koolitused.
Pärast uuringutulemuste suvist analüüsi saavad koolid ekspertidelt konkreetseid soovitusi ja võimaluse oma teadmiste-oskuste täiendamiseks. Kas sellest kõigest ka kasu on, peaks näitama järgmisel aastal tehtav samalaadne küsitlus.
Tallinna Koolitervishoiu juhataja Kädi Lepp oli ettevõtmise mõjukuse osas positiivselt meelestatud, sest Soomes on sarnaseid projekte tehtud varemgi ja nende käigus ilmnenud puudused on saanud lahendused.