Kersti Kracht sööb suppi, mis teeb tervisega imet

Konsultatsioonifirma Kermon üks omanikke Kersti Kracht (55), kes on ka kirjastaja ja Silva meetodi litsentseeritud õpetaja, kasvas pidutsevast kõigesööjast-joojast ajapikku kaalutlevaks ja mõtlevaks toitujaks. «Kõik meie hädad saavad alguse valest toidust,» kuulutab ta nüüd. Ja veelgi enam – valgustatud Kersti ütleb, et on vaid üks haigus ja see on organismi ülihappesus!

Aga alustagem algusest. Kersti Kracht on happe ja aluse tasakaalu (pH-tasakaal) teooriani jõudnud omaenese aastatepikkuste haiguste ja hädade kaudu.

Siin on tema lugu. «Minu tervisehädad said alguse 1990ndate keskel. Jaksasin sel ajal veel kaks-kolm päeva pidu pidada, ilma et oleksin vahepeal maganud. Ka alkoholi jõin meestega võrdselt.

Ettevõtluse algusaastatel tegin 18-tunniseid tööpäevi, mu kaks last olid sel ajal väikesed. Olin kurnatud ja magamata, töötasin üle. Sel ajal oli popp öelda, et raha, alkohol ja võim on tugevate inimeste jaoks. Minu lõdvestumine käis põhiliselt alkoholiga.

Klaas veini lõunasöögi kõrvale oli täiesti normaalne. Nagu ka see, et reedel-laupäeval sai õhtusöögi kõrvale mehega kahe peale pudel veini ära joodud. Nii kui päike välja tuli, läksime suvilasse, võtsime grillpanni välja ja kummutasime iga söögikorra kõrvale loomulikult veini. See oli mu tavaline elu.

Kuni tekkisid esimesed sümptomid – mu vererõhk hakkas hüppama. Olen eluaeg olnud madala vererõhuga, ent äkki hüppas rõhu ülemine näit 170 peale. Kui ma polnud elus varem minestanud, siis nüüd tekkis tunne, et kaotan enese üle kontrolli, kõik läks uduseks, tekkisid paanika- ja ärevushäired.

Ja see polnud veel kõik. Mäletan hästi üht 1997. aasta suvepäeva, mil panin auto pagasiluuki kinni ja pöidla otsa tekkis sellest suur verepaise, kapillaarid lõhkesid sees, oli meeletu valu.

Pöördusin arstide poole, kes soovitasid võtta hõlmikpuu tablette. Nii veeres mu tervis üha allamäge, kuni ühel päeval jõudsin Hiina meditsiinini. See arst ütles mulle selgelt: sa suitsetad, jood kohvi ja tarbid alkoholi.

Kui tahad, et su terveks teeksin, lõpetad selle kohe ära. Hirm tervise käestmineku ees oli nii suur, et lõpetasingi päevapealt nii suitsetamise, kohvijoomise kui ka alkoholi tarbimise. Hakkasin ravimeid võtma, sain nõelravi ja olin poole aastaga täiesti korras.»

Kersti jätkab: «Kui tervis oli taas hea, pöördusin vana elustiili juurde tagasi. Vähem kui aastaga jõudsin uue kokkukukkumiseni. Tegin Hiina meditsiini arstidega läbi sama ravi. Vaikselt hakkasin aru saama, et mul on tarvis meele ja mõtlemise muutust. Leidsin Silva meetodi, tänu millele õppisin lõdvestuma.

Üritasin tehnikate abil uuesti vabaneda suitsetamisest – selleks ajaks olin suitsu tõmmanud 25 aastat, kui raseduse ja laste sünni järgsed pausid välja arvata. Suhtlesin oma sisemise minaga ja jõudsin endaga dialoogi pidades järeldusele, et mul ei ole vaja ei suitsu ega alkoholi, võib ju ka ilma selleta lõbus olla.

Kuni 2001. aasta sügisel haigestusin viirushaigusesse, mis kestis väga pikalt. Sain terveks alles veebruari alguseks ja siis ei tahtnud ma enam ei suitsetada, alkoholi tarbida ega kohvi juua. Tänavu oktoobris saab sellest üheksa aastat.

Pärast suitsetamise mahajätmist tekkis mu keskkohale aga seitse üleliigset kilo, millest oli väga raske vabaneda. Oleksin pidanud kogu oma garderoobi välja vahetama. Läksin raamatupoodi abi otsima ja leidsin toitumise ja terviseraamatute riiulilt raamatu «Nälgimise ime». Tegin terve aasta igal neljapäeval toiduvaba veepäeva. Alguses oli see kohutavalt raske, aga hiljem organism harjus. Veepäevadega sain endisesse kaalu tagasi.

Nii sain mõnusasti elada neli-viis aastat, kuni 50-le lähenedes hakkasid mind kimbutama üleminekuea vaevused. Need olid väga koledad. Mind tabasid ühtäkki jubedad kuumahood. Ärkasin öösiti tundega, nagu oleks keegi une pealt mulle pool ämbrit vett linade vahele kallanud. Siis hakkasin teadlikult otsima, kuidas saaksin üleminekuaastate vaevused toitumisega miinimumini viia.

Olin otsustanud, et hormoonasendusravi ma ei taha. Läksin taas oma Hiina meditsiini arsti juurde, kes ütles, et minu kuumahood on põhjustatud sellest, et mu maks on mingil põhjusel üle kuumenenud. Pean oma toidust viskama välja selle, mida inimene tarbib siis, kui on külmetunud: tee vaarikamoosiga, ingver, kaneel, küüslauk, mesi... Loobusin kõigist neist, samuti saunast ja päevitamisest, ja mu olukord läks tunduvalt paremaks.

Hea oli olla hetkeni, mil sõitsime perega Hispaaniasse puhkusele. Jalutasin pojaga mööda rannapromenaadi ning kusagilt tuli väga head kohvi ja koogi lõhna. Läksime kohvikusse, kus poeg võttis endale latte-kohvi ja mina rohelise tee.

Maksa kõige enam kuumutavad joogid on aga teatavasti kohv ja must tee. Poja latte lõhnas kohutavalt hästi, ütlesin talle, et anna, ma võtan ka ühe lonksu. Võtsin ühe sõõmu kohvi ja vähem kui viieteistkümne minuti pärast oli mul taas tappev kuumahoog.

Alles sel hetkel sain lõplikult aru, et kõiki üleminekueas naisi piinavaid kuumahoogusid saab reguleerida toitumisega. Hakkasin otsima, kuidas saaksin rohkem teada toiduainete mõjust organismile. Ühel päeval potsatas mu postkasti e-kiri, mis kutsus pH-loengule. Läksin kohale. Suhtusin räägitavasse alul suure skepsisega.

Mind huvitasid pH-toitumises vaid toidulisandid, sest see on kõige mugavam ja kiirem variant keha aluseliseks saada, toiduainetega mässamine tundus liiga ajakulukas ja tulemus aeglane. Lõpliku ärkamiseni läks veel aega.

Mullu siirdati mulle hammaste korrigeerimise käigus lõualuud. See oli väga vaevaline ja valus protsess, olin näost täiesti paistes. Olin raamatutest ja loengutest selgeks saanud, et iga põletik on happeline. Mu mõistus ütles, et selleks, et põletikust lahti saada, pean hoidma oma organismi võimalikult aluselise. Süüa ma õieti ei saanud, lõualuu valutas kohutavalt. Kuna ma ei saanud midagi närida, mõtlesin ellujäämiseks välja vedela rohelise salati.

Panin salatimaterjali, veidi pähkleid ja idusid blenderisse ja mikserdasin vedelaks. Hakkasin seda püreed kolm korda päevas sööma. Mu paistetus alanes nagu nõiaväel. Pärast kolme nädalat rohelise supi söömist läksin külla sõbrannale, perearst Riina Raudsikule, kes vaimustus hoobilt minu supist ja hakkas seda samuti tarvitama.

Tulemuseks see, et ta võttis kahe-kolme kuuga alla 15 kilo. Panime supi retsepti internetti üles ja dr Raudsiku patsiendid hakkasid andma tagasisidet – kellel läks diabeet paremaks, kes sai kaalust kiiresti alla... tulemused olid päris vapustavad. Olin täiesti juhuslikult avastanud midagi, mis aitab paljusid inimesi.

Aga küsimus ei ole ainult kaalus ja enesetundes! Mis juhtub tavaliselt, kui sööme kõhu täis? Oleme pool tundi oimetud, tööd teha ei taha, teeks pigem uinaku. Kui aga süüa enne lõunat viis-kuus lusikatäit rohelist suppi, siis niisugust uimast olemist ei teki. Energiat on palju ja seedimine töötab hästi.

Veidi aega pärast seda, kui olin alustanud regulaarset supisöömist, küsis mu juuksur, mis šampooniga ma juukseid pesen, sest need näevad eriti terved välja. Tõepoolest – juuksed, küüned, nahk, kõik muutub. Eriti kasulik on aluseliselt toituda kuiva nahaga inimestel, sest enam ei pea end nii palju kreemitama. Enesetunne muutub paremaks, väikesed hädad – nohud, köhad – lähevad kiiresti mööda. 

Kui organism on väga happeline, võivad tulla ka tagasilöögid. Võib paha hakata, sest happelised ainevahetuse jäägid tulevad kehast välja. Järgima peaks põhimõtet 70:30: enamik söödavast peaks olema aluseline ja väiksem osa happeline.  Mida rohkem sööd toorest, seda vähem seedeprobleeme on.

Varem suhtusin eelarvamusega ütlemisse, et suhkur on valge mürk. Nüüd piisab mul vaid ühest koogitükist, mis on tehtud suhkru ja nisujahuga, et piinav kuumahoog saada.

Aga mingil juhul ei tasu muutuda äärmuslikuks.

Mina luban endale kõike, mida hing ihkab – kohv, alkohol, pärm, suhkur ja nisujahu jäävad muidugi menüüst välja. Kõik oleneb sellest, kuidas end tunned. Kui näiteks noor ja terve inimene tunneb end suurepäraselt, pole mõtet hakata aluselist toitumist proovimagi. Kui aga mõni noor on hädas aknega, võiks ta süüa nädal aega aluselist toitu, ja kõik vistrikud on näost kadunud. Proovige ja te näete – nii lihtne see tervislik toitumine ongi!»

Valik aluselisi toiduaineid

(kõik värskelt):

kurk

porrulauk

spinat

murulauk

värske peasalat

küüslauk

tšillipipar

kaalikas

mädarõigas

porgand

punapeet

redis

must rõigas

laim

sidrun

tomat

avokaado

mandlid

(ööpäevane kogus):

• peotäis rukolat, lambasalatit, beebispinatit ja basiilikut

• 2 tomatit

• üks kooritud kurk

• ise idandatud idud

• peotäis pähkleid (eelnevalt vees leotatud, et ensüümid eralduksid)

• külmpressitud oliiviõli

• Himaalaja sool

• must pipar

Kõik koostisained peeneks mikserdada, võtta viie-kuue  lusikatäie kaupa enne sööki, ülejäänut hoida külmkapis.

Kas happe ja aluse tasakaal organismis on oluline? Kui õigeks peate väidet, et on vaid üks haigus — organismi ülihappesus?

Klassikalise lääne meditsiini järgi mõõdetakse happe-aluse tasakaalu veres alles raskete haiguste lõppjärgus, kus selle tasakaalu jäme kõikumine viib sageli inimese surmani. See on lähenemine makro- ehk elunditasandil, mille puhul rakus toimuvaid mikromuutusi ja nende mõju tervisele ei käsitleta.

Teadus küll uurib neid, aga seosed kliinilise tööga puuduvad.

Sageli esineb inimesel mõni vaevus, aga analüüsid-uuringud ei näita midagi. Võib kuluda aastaid, kuni tekib makromuutus ehk haigus: nihe analüüsis, elundi talitluses – ja alles nüüd saab lääne meditsiin aidata. Aga kas poleks tark tegutseda juba varem?

Hiina meditsiin seevastu oskab haigusi  ennetada, rakendades organismi enda ressursse. Mina usun, et mingi ühine nimetaja, on see siis organismi ülehappesus või midagi muud, sellele seisundile kindlasti on, aga lääne meditsiin pole seda lihtsalt uurinud.

Kui rääkida «happelistest» toitudest, siis on nendeks liha, piim, juust jm loomsed rasvad, ka kõik üledoosides toksilised ained, nagu tubakas, alkohol ja kohv. Ja neid soovitab ju ka lääne meditsiin vältida.

Kui «ravida» eluviisist tekkinud rakutasandi kahjustusi antioksüdantide, ensüümide, vitamiinide ja mineraalide «kokteilsupiga» ehk raku enda ehitusmaterjaliga, on edu kindlasti tagatud! Muidugi ei kaitse see kõigi maailma haiguste ja kunagi paratamatult saabuva surma eest, aga aeglustab igal juhul raku vananemist.

PH-toitujad soovitavad süüa kolm korda päevas enne põhitoidukorda rohelist salatit või suppi — mida sellest arvate?

Minu meelest on see puhtaim ja värskeim vitamiin, mida inimesele soovitada.

Purkipandud tabletid võivad sisaldada vaid murdosa sellest, pealegi puuduvad neis täiesti ensüümid, mida saab vaid toortoidust.

Ebalust tekitab minus ainult kemikaalide, kahjuritevastaste ja säilitusainete liigne sisaldus poekaubas. Nii et tasub ise idusid idandada ja võimalusel süüa eestimaist mahetoitu.

Kas olete ka ise proovinud aluseliselt toituda?

Olen proovinud rohelist pastat nii isetehtuna kui ka purgitootena. Eelistan esimest, aga kuna selle tegemine on tülikas, olen valinud n-ö kesktee – mu toidulaual on au sees kõik roheline ja värske, n-ö happelist toitu söön vaid häda sunnil ja kodus korvan selle rukolasalati, suvikõrvitsatoiduga vm.

Minu isiklik kogemus ütleb, et aluseliselt toitudes ma ennast ei märkagi, sest kuskilt ei valuta ja üldse on hea kerge olla. Kui aga toitun tavaliselt, nii nagu me kõik, siis valutan ja tunnen, et väsin kiiremini,  mõõdukas taimetoitlus aga  värskendab mind!