Tätte, Matvere ja Pruuli peletavad keskeakriisi ümbermaailmareisiga

Tänavu sügisel võtavad näitleja Marko Matvere ja näitekirjanik Jaan Tätte end maistest kohustusteks pooleteiseks aastaks priiks. Nad suunduvad katamaraanil Nordea, mis parajasti Prantsusmaal viimast viimistlust saab, koos ettevõtja Toonart Rääski ja purjetaja Raul Normakuga ümbermaailmareisile.

«Maailm on täis sõdu ja majanduskrahhe, täis nälga ja liigsöömist,» põhjendavad Tätte ja Matvere ühisavalduses oma ettevõtmist. «Inimesed on harjumas mõttega, et Maa ongi üks hirmus koht elamiseks ja elu ongi üks suur hädaorg ja see tuleb kuidagiviisi ära kannatada.

Ei ole päris kindel, et paradiis ja kõik muud toredad asjad tulevad pärast surma.

Tahame oma merereisiga «Ümber Imelise Ilma» tõestada või meelde tuletada, et Maa, mis on meie elupaigaks, ongi paradiis.»

Kus aga tegu ümbermaailmareisiga, on alati platsis pool(?)professionaalne reisimees Tiit Pruuli, GoTraveli juhataja. «See on ikka eelkõige Jaani ja Marko sõit, mida ma oma kogemuste ja oskustega korraldada aitan,» tõttab ta oma rolli pisendama. «Ise teen kaasa vaid mõne lühema etapi.»

Lisaks löövad etapiti kaasa kümned vahetusmehed, kellelt põhimeeskond ootab materiaalset, vaimset või meelelahutuslikku panust.

Ju see käib samamoodi nagu kalameeste tung kalavetele, melomaanil vajadus muusika või Casanova himu naiste järele. Igal normaalsel inimesel on mõni kirg. Minu kirg on teistsugused kultuurid ja inimesed, lõbusad seiklused heas seltskonnas.

Mina ei pea palju rändama. Olen juba piisavalt reisinud ja veendumus, et elu on põhiolemuselt kõikjal ühesugune, on aina süvenenud. Vahetuvad ainult dekoratsioonid.

Tätte: Minuga on olnud kuidagi nii, et mind on alati kaasa kutsutud. Ei mäleta, et oleksin ise mingi reisi organiseerinud. Nii ka sellele ümberilmareisile kutsuti mind kaasa.

Aga reisides tunnen end tohutult hästi. Reisidele kulutatud raha on olnud alati parim investeering.

Selle nime käis välja Marko. Olin pisut üllatunud – arvasin, et selline raudnael nagu Marko ei tea kriisidest midagi. Minul isiklikult on see kriis kas juba olnud või veel tuleb, hetkel on kõik liiga hästi, et seda kriisiks nimetada.

Ma väga loodan, et meeskond ei hakka koosnema ainult enesega puntras inimestest. Samas oleks näitekirjanikule selline seltskond tänuväärne uurimismaterjal pika reisi kestel. Saaks järje filmile «Mehed ei nuta».

Pakkusin selle nime, kui olin lugenud ühe psühhiaatri ajaleheintervjuud, kus ta ütles, et keskeakriis avaldub meestel erinevalt – mõni vahetab naist, mõni läheb ümberilmareisile jne. Kriisi võiks ju defineerida takerdumisena mingisse lahendamatusse, üle jõu käivasse situatsiooni, millega kaasneb peataolek või isegi allakäik. Ma ei ole tajunud, et meie meeskonnas keegi sellises seisundis oleks. Ja kui ka on, põleb pingutust nõudva reisi käigus varem kuhjunud kasutu aheraine päris kindlasti ära.

Mul on väga hea meel, et Jaan ja Marko ei hakanud oma reisiks mingit tohutult pateetilist põhjust välja nuputama. Keskeakriis on asi, mida iga keskeani elav inimene ühes või teises vormis ilmselt tajub. Miks mitte siis sellest ausalt rääkida. Ja usun, et kui sellest rääkida läbi huumoriprisma, nagu meil plaanis, siis on häbelikel eestlastel ses arutelus kergem osaleda.

Moodne purjekas maksab päris palju, kokku koos mugava ja ohutu meresõidu tagamiseks vajaliku lisavarustusega umbes kuus miljonit krooni. Esmalt on sõitjad ise, igaüks oma võimaluste piires, projekti raha paigutanud. Reisi toetajateks on praegu Nordea pank, Tallinna Sadam, Alexela...

See on, jah, maaroti küsimus. Meri on pidevalt muutuv ja erinev. Ei ole kahte ühesugust tormi, kahte ühesugust päikeseloojangut, kahte ühesugust sadamakõrtsi.

Merel on palju nägusid. Noh, jah, lõppeks on ta ju lihtsalt üks suur hulk vett, ja mis nägu ühel klaasitäiel või isegi tiigitäiel ikka olla võiks? Ka veehoidlatäis ja lahetäis on kogused, millega me enamasti harjunud oleme. Suur meri on aga piiritu ja põhjatu. Olete vaadanud põhjatutesse silmadesse? Või põhjatusse näkku? Või piiritusse? Hirmutav ja põnev ühekorraga.

Kuidas talume, oskame ehk hiljem öelda. Ausalt öeldes tahaks kohe näha Markot ja Toonartit [Rääsk] mitte midagi tegemas. Minusuguse jaoks on nad elanud nagu oravad rattas. Tõesti tahaks neid näha tundide... päevade... nädalate kaupa kaugusesse vaatamas.

Kuid ega me ainult mere pärast reisile sõida. Käime ka mööda ülihuvitavaid maailma paiku ja imelisi saari, või nagu Marko selle asja kokku võttis – lendame õielt õiele.

Matvere: Lugemise, kirjutamise, muusika kuulamise, kalapüügi, söömise, joomise ja mölaajamisega arvatavasti.

Varun juba raamatuid, mida kaasa võtta, ja loodan, et seda teevad teisedki. Kui lugemisvara otsa saab, tuleb endal juurde kirjutada. Päriselt ei kujuta veel ette, kuidas see elu seal laeval kulgema hakkab. Ehk toovad vahetusmehed värsket verd juurde.

Praegu on põhipretendent sellele kohale Raul Normak, mees, kes sama tüüpi katamaraanidel varemgi ookeanil seilanud.

Jah, Raul vist saab, tema pidada kõvasti norskama. Privaatsus saab olema muidugi suurim defitsiit. Kui esimest korda katamaraani jooniseid uurisin, vaatasin kohe, kas on nukataguseid, kuhu ära kaduda.

Tegelikult kajutid ei ole veel jagatud. Tõenäoliselt tuleb seoses vahetusliikmetega, kellele jäävad privaatkajutid, põhimeeskonna liikmetel aeg-ajalt ühte koid jagada.

Adrenaliini tarvitan tõesti. Vajaliku koguse saan kätte ka kodumaal, aga võõras keskkonnas, kus reeglid ei ole kuigi selged, on ainet hankida hõlpsam. Piiri tõmban pärast esimesi vigastusi.

Minul pole mingit adrenaliini vaja, et end hästi tunda. Oleks üsna loll merel riskima hakata. Puri tuleb rehvida pigem pool tundi varem kui viis minutit liiga hilja. Mõistlik purjetamine on iseenesest väga nauditav, sinna pole mingit ecstasy-tabletti juurde vaja.

Mina ei ole ka adrenaliinikütt. Absoluutselt mitte. Minu jaoks on reisimine pigem meditatiivne kulgemine vastu tundmatusele. Nii et mina soovin sellelt elu suurimalt reisilt võimalikult vähe adrenaliini. Riskida mulle ka ei meeldi.

Esimene mõte peaks olema tormid, aga mina kardan rohkem koduigatsust, mis võib vaimu nõrgaks teha. Päris suur hirm on veel omavaheline läbisaamine, aga need asjad on võimalik eelnevalt oma peas läbi mõelda ja analüüsida. Ehk?

Mina pelgan kõige enam koduigatsust, ängi. Somaalia piraatidega seoses loodame end haakida mõne turvatud kolonni sappa. Kurja mere vastu aitavad ilmaprognoosid. Eks varem või hiljem kuskil ikka matsu saame, aga selles saab siis ainult iseennast süüdistada.

Eelkõige ei tasu karta oma hirme. Kartmine on normaalne, sellest tuleb endale aru anda ja seeläbi hirmud ületada. «Meresõit oli, on ja jääb riskiga seotud ettevõtmiseks,» tavatses korrata mu kapten jahtlaeval Lennuk. Oskuste ja külma närviga meeskond peaks aga 99 protsendil juhtudest välja tulema. Ja selle ühe protsendi jaoks on meil olemas Hea Meremeeste Hoidja.

1989. aastal, noorukina,  käisin ajakirja Kultuur ja Elu grupiga Põhja-Ameerikas. Ühel ööl, pärast olengut New Yorgi Eesti Majas, jäin suletud metroosse tundideks kinni. Need öised tunnid räpastes tunnelites paaniliselt väljapääsu otsides on tänaseni hästi meeles.

Olen saanud tunda, mida tähendab äikesetorm ekvaatoril ja millised lained möllavad Hoorni neeme juures. Aga kui ise targalt käituda, siis on metsiku loodusega võimalik sõbraks saada. Inimfaktor on mõnikord palju ohtlikum.

Kõige ebamugavam olukord oli minu jaoks ilmselt 1998. aastal Sambias, kui kohalik politsei meid sõbraga arreteeris ja spionaažis kahtlustas. Mõni päev varem olid toimunud ohvriterohked pommiplahvatused Nairobis ja Dar es Salaamis, kus bin Laden ja ta islamivennad USA saatkondi ründasid.

Meie olime matkanud savannis ja ei teadnud sest midagi. Sõitsime Lusakas autoga ringi ja filmisime kõike läbi autoakna, muu hulgas ka diplomaatide linnajagu. Õhtul olid automaatidega relvastatud julgeolekuvennad meil hotellis järel ning algas mitu päeva kestev ülekuulamine ja vaimne terror, riigist põgenemine, millesse kokkuvõttes olid ühelt poolt seotud mingid USA erilised asjamehed ja teisalt kohalikud gangsterid.

Inimeste poolest ettearvamatuimad kohad eeloleval reisil on kindlasti Somaalia rannik oma piraatidega ja Paapua Uus-Guinea oma sõjakate hõimupealikega.

Minu tõsine foobia on mägedes kuristiku veerel viletsatel teedel viletsate autode või bussidega sõitmine. Seal läheb kogu keha hirmust krampi. Väga abitu tunne.

Naine ütles, et ta teab, mis näoga ma selle aja kodus istun, kui ma kaasa ei lähe.

Matvere: Siiamaani olen kogenud mõistvat suhtumist, mille eest olen tänulik.

Kui 2012. aasta kevadel reisilt tagasi jõuate, siis on teis muutunud see, et...?

...vanus ei ole enam 46, vaid 48. Muud ei tea ette.

Raske uskuda, et minus siis midagi muutunud oleks. Pigem süvenevad ja kinnistuvad varem kujunenud arusaamad.

See saab suur päev olema, kui Eesti esimene kosmoseturist teele läheb, mina viin talle kindlasti lilled! Aga ise piirdun maalähedase orbiidiga – püüan sel suvel Pamiiri mägedes Tadžikistanist Afganistani ratsutada.

Oi-oi, kuuldavasti pidi maakera sees tore elu käima. Miski auk pidi kuskil olema, kust sisse saab, ja…  Kui ka ei ole, siis Tiidu juhtimisel me puurime või kaevame selle.  

Kummipaadiga Võhandu jõele.

Näitekirjanik, näitleja, laulja, lavastaja

Sündinud 24. märtsil 1964

Õppis 1982–1984 Tartu Ülikoolis bioloogiat ja 1985–1986 Tallinna Pedagoogilises Instituudis näitejuhtimist

Lõpetanud 1990 Tallinna Riikliku Konservatooriumi lavakunstikateedri XIV lennu

1997 kultuuripreemia Suur Vanker – parim laulutekstide autor

1999 kultuuripreemia Suur Vanker – parim näitekirjanik

2002 Eesti Näitemänguagentuuri aastapreemia

2002 Balti Assamblee kirjanduspreemia

Kolme kuldplaadi omanik

Abikaasa Margit, pojad Kunter ja Jaan

Näitleja, laulja, lavastaja

Sündinud 4. veebruaril 1968

Lõpetanud 1990 Tallinna Riikliku Konservatooriumi lavakunstikateedri XIV lennu

1990 asus tööle Tallinna Linnateatrisse

Osalenud arvukates muusikalides, filmides, seriaalides

Noore näitleja peaauhind Toruni rahvusvahelisel teatrifestivalil 1992

Eesti Teatriliidu Ants Lauteri nimeline auhind 1996

Parima meesnäitleja preemia vabariiklikul teatrifestivalil Draama ‘97

2002 Tallinnas toimunud Eurovisiooni lauluvõistlusel õhtujuht

Abikaasa Tiina, tütar Matilde ja poeg Oskar

ASi GoTravel juhataja

Sündinud 28. aprillil 1965

Lõpetanud Tartu Ülikooli ajakirjanikuna 1990

1987–1989 Edasi/Postimehe kultuuriosakonna korrespondent, 1987–1991 poliitikatoimetaja

1991–1992 välisministeeriumi pressiesindaja, nõunik

1992–1993 peaministri nõunik

1999–2001 reis ümber maailma jahtlaeval Lennuk

2002–2004 reis ümber maailma autodega

2009 ümbermaailmareis turismigrupi juhina

Abikaasa Maris, tütred Maarja ja Helena, pisipoeg Jaan Joonatan

Katamaraan Nordea stardib Tallinna purjespordikeskuse

jahisadamast oktoobri algul. Esmalt purjetatakse kiiresti läbi sügisese Euroopa Kanaaridele. Sealt starditakse novembri keskel üle Atlandi sõiduks.

Jõuluajast veebruari lõpuni tehakse Kariibi meres tiirutades aega parajaks, et jõuda läbi Panama kanali Vaiksele ookeanile siis, kui seal on tõesti vaikne. Külastatakse mitut Polüneesia ja Melaneesia saart (Tahiti, Tongatapu, Samoa, Fidži, Vanuatu, Salomoni saared jmt), Indoneesiat, Austraaliat, India ookeani saari. Suessi kanali ja Vahemere kaudu jõutakse koju tagasi 2012. aasta maikuu lõpuks.