Salatite võidukäik

100 grammi salatit sisaldab rohkelt vett ja annab energiat küll vaid 15–20 kalorit, samas on temas palju kiudaineid, mineraalaineid ja vitamiine. Salat aitab ka seedesüsteemi korrastada. Peaaegu kõik dieedid sisaldavad soovitust süüa rohkelt toorest ja värsket, eelkõige erinevaid salateid ja köögivilju.

Nende näpunäidete taga ei peitu tõsiasi, et salat annab vähe kaloreid, vaid fakt, et vitamiinrikkal salatil on omadus kaasa aidata rasvapõletusele ja seedimisele. Targa dieedi puhul ongi oluline, et üleliigne rasv kehas «põleks» ja väärtuslik lihaskude jääks alles. Selleks tuleb süüa mõistlikult, regulaarselt ja tasakaalustatult.

Lisaks salatis sisalduvatele kasulikele ainetele saab tihti kastmetes kasutatavast taimeõlist täisväärtuslikke rasvhappeid ja E-vitamiini, lihast ja kalast väärtuslikke valke, köögiviljadest karotinoide ja C-vitamiini. Kaunviljad (läätsed, oad) lisavad valku, ballastaineid ja rikkalikult mineraalaineid.

Kala ja mereannid annavad valku, joodi ja tsinki. Juustu lisamisel (mozzarella, kodujuust, Parmesan, kitsejuust, feta jt) saab juurde ka kaltsiumi, mis tugevdab luid. Nii kujunebki kokkusegatud salatist täisväärtuslik, tasakaalustatud ja maitsev söögikord.

Suur salatiperekond

Salatitaime algkodu on nähtavasti Vahemere ääres, kus seda taime on tuntud ja kasutatud juba mitme aastatuhande vältel.

Antiikkultuurides hinnati peamiselt salatilehtede raviomadusi – taime rahustavat, isegi nõrka valuvaigistavat ja uniseks tegevat mõju. Salatit kasutatakse peamiselt toorelt ja kasvatatakse peaaegu kõigis parasvöötme maades, sellel on mitmeid sorte.

Tänu kasvatuskogemustele ja läbimüügile on meile kõige tuttavam lehtsalat. Lehtsalat on maheda maitsega ja suurte õrnade lehtedega. Et lehed salatis ruttu ei närtsiks, tuleb need rebida suurteks tükkideks vahetult enne söömist.

Mineraalainetest on salatilehtedes rohkesti kaaliumi-, kaltsiumi-, magneesiumi-, fosfori- ja isegi rauaühendeid. Samuti leidub salatilehtedes märkimisväärselt B-rühma vitamiine, kusjuures eriti suur osakaal on foolhappel, mis hoiab meie mälu korras.

Tavaliselt serveeritakse lehtsalatit eelroana (võileivakatted, segasalatid) või lisandina põhiroa juurde. Salati maitsestamiseks sobivad leebed maitsetaimed ja kastmed, ei sobi aga teravad vürtsid.

Rooma salat on vanim aedsalat, mille lehed on suured, mahlased ja krõmpsuvad. Salatitesse lisades tasub neidki lehti rebida, et mitte rikkuda nende krõmpsuvat tekstuuri.

Just Rooma salat on maailmakuulsa Caesari salati põhikomponent, sobides suurepäraselt teravamaitseliste salatiosadega nagu Parmesani juust ja anšoovisefileed. Sobib võileivale, salativaaganale koos teiste salatisortidega või vinegrettkastmega salatitesse, aga ka kaunistuseks.

Tammelehesalat on väga dekoratiivne ja kohev salatipõõsas, mille tumerohelised rohkem või vähem punase varjundiga lehed meenutavad natukene tammelehti.

Taim on omapärase, meeldivalt peene ja veidi mõrkja maitsega, mistõttu seda kasutatakse värsketes salatikompositsioonides koos tavalisemate, nõrgema maitse ja kahvatuma värvusega lehtsalatitega, aidates tõsta nii maitset kui ka väljanägemist.

Suurepärane on ka selle salati säilivus. Kõik need head omadused lubavad seda taime edukalt kasutada nii võileibadel, roogade kaunistamisel kui ka segasalatites.

Punane käharsalat ehk lollo rosso. Ilusate krussis punakaspruunide ja roheliste ebakorrapärase keerdunud lehtedega salat. Lehed on õhukesed, kuid küllaltki tugevad ja vastupidavad. Lollo rosso maitse on mahe ja isikupärane. Sobib suurepäraselt teiste salatisortidega segamiseks ja värvi lisamiseks.

Jääsalati salatitaim on saadud kähara lehtsalati ja ameerika peasalati õnnestunud ristamisel. Jääsalati lehed on maheda maitsega, mõnusalt krõmpsuvad ja haprad ning püsivad kaua vormis isegi ribadeks või tükkideks rebituna.

See omadus on eriti väärtuslik segasalatite tegemisel, sest jääsalat hoiab salati pikema aja jooksul kohevana ega lase sellel kokku vajuda. Talub ka lühiajalist kuumutamist kuumade võileibade koostisosana või vokiroogades. Säilib külmkapis hästi.

Spinat pärineb arvatavasti Pärsiast. Ta sisaldab rohkesti karotiini ning E-, K- ja C-vitamiini. Mineraalsooladest sisaldab eriti rohkesti kaaliumi, rauda, joodi, fosforit ja kaltsiumi. Et spinatis on rohkesti oblikhapet, ei soovitata seda süüa väga palju korraga ja liiga sagedasti.

Spinatit süüakse nii toorelt (salatites ja võileibadel) kui ka kuumtöödeldult. Sobib hästi piimatoodetega ja munaga. Spinatilehti võiks tarvitada tervelt, et paremini säilitada nendes vitamiine.

Kuumtöötlemisel säilib taime erkroheline värvus ja nii kaunistab ta ka hästi sooje salateid. Väga populaarne on spinat Aasia köögis, nii sobib maitsestamiseks hästi ingver.

Misuuna salat ehk Jaapani lehtnaeris on omapärase meeldiva lõhna ja maitsega salat. Õrnad ja sakiliste äärtega lehed on dekoratiivsed ja sobivad hästi erinevatesse salatisegudesse. Misuunat sobib lisada ka aasiapärastesse suppidesse, hautistesse, omlettidesse ja vokiroogadesse. Samuti sobib see kala ja liha lisandiks.

Endiiviasigur on värskelt tarvitatav salatiköögivili, mille tuntumateks teisenditeks on eskariool (sileendiivia) ja frisee (käharendiivia). Mõlemad kasvatavad laia leheroseti ja peataolise moodustise, milles on rohelistest välislehtedest ümbritsetud kollane südamik.

Endiivia sisaldab märkimisväärsel hulgal mineraalaineid: tsinki, rauda, kaaliumi, vaske ja kaltsiumi ja B-rühma vitamiine, sealhulgas foolhapet. Endiiviast tehtud salatid on hinnatud nii soolaste kui ka magusate lisanditega, üksikud lehed sobivad suurepäraselt kaunistama liha-, kala- ja juustuvaagnaid. Sobib ka suupistesalatite valmistamiseks, sest tugeva struktuuriga lehtedelt on mõnus serveerida salatiampse.

Punane salatisigur ehk radicchio on punaste lehtede ja valge leherootsuga Itaalia salatitaim. Edeva välimuse tõttu kutsutakse ka «söödavaks lilleks». Punast salatisigurit süüakse nii toorelt kui ka kuumtöödeldult, tema veidi mõrkjas maitse muutub kuumutades suitsuseks. Lisab maitset ja värvi suppidele, pastale ja omlettidele. Punast salatisigurit võib ka vardas grillida.

Põld-võõrkapsas ehk rukola on mõrkjas-aromaatne vürtsikate lehtedega salat. See võilillelehti meenutav köögivili on eriti armastatud Itaalias ja sisaldab palju C-vitamiini. Köögivili on tänapäeval väga levinud, seda lisatakse suppidele ja salatitele, sobib hästi tomatite ja teiste Vahemere-äärsete köögiviljadega. Rukola on üsna kerge närtsima ega talu pikka säilitamist.

Lambasalat ehk põldkännak on samuti Vahemere maadest pärit salatitaim. Lambasalati nime sai sellest, et esimesed võrsed ilmusid lammaste kevadise poegimise ajal. Väga dekoratiivne, väikesed ümarad lehed kasvavad puntidena. Maitse on väga meeldiv, pähkline ja õrn.

Sobib teiste õrnaleheliste ja mahedate salatitega. Vaid natuke sarapuupähkliõli, paar tilka sidrunimahla ja näpuotsaga soola ning hõrgu taime maitse on täiuslik. Lehed on õrnad ja närtsivad kergesti, seega salatisse lisatuna tuleb anda lauale võimalikult kiiresti. Sobib suurepäraselt ka linnulihatäidisesse ja suppide garneerimiseks.

Lehtpeet ehk mangold on peedi vanim kultuurvorm. Vähearenenud juurikaga, aga see-eest tugeva ja peedile iseloomuliku punaka rootsu ning lehtedega taim. Tervislikkuselt ning mineraalainete ja vitamiinide sisalduselt võrreldav spinatiga. Lisab oma kauni väljanägemisega salatitele isuäratavust ja ka maitseb hästi.

Pronkslehte ehk perillat tuntakse Eestis rohkem toataimena tänu selle dekoratiivsetele lehtedele, tegelikult on pronksleht Aasias tuntud maitsetaim. Kasutatakse toitude magustamisel, sest annab juurde korraga veidi vürtsikust ja magusust. Sobib aasia-pärastesse salatitesse ja puuviljasalatitesse.

Salateid maitsestatakse erinevate kastmetega ja õige kastmesegu muudab ta lisaks meeldivale maitsele paremini organismile omastatavaks ühtseks tervikuks. Salatile kastet valides peaks kindlasti silmas pidama, kas salat on mõeldud iseseisva einena või lisandina köögivilja-, kala- või liharoale.

Iseseisva einena mõeldud salati korral tuleb kastet valides arvestada ka teiste salatisse lisatud toiduainete eripäraga. Kuna salat on väga õrn ja närtsib kergelt, valatakse kaste salatisegule vahetult enne söömist.

Kaste vali gloobuse järgi


Kastme valikul peaks järgima põhimõtet, et taim, millest õli on pressitud, oleks samast piirkonnast, mille maa salatit soovitakse valmistada.

Aasiapärastes salatites ei sobi kasutada oliiviõli, vaid tavalist taimeõli või mõnda muud sealse päritoluga õli (seesami, pähkli jm).

Mereande sisaldavale salatile sobib peale valamiseks sidruni-õlikaste. Kergetele kanasalatitele aga midagi natukene rammusamat ja kreemjamat, kas siis kerge majoneesi- , jogurti- või klassikaline Caesari kaste.

Värskete vahemereliste salatite (aedsalatid koos tomati, oliivide, basiiliku jm) puhul sobib alati kasutada oliiviõli-veiniäädikakastet. Selleks segatakse kokku 2/3 head oliiviõli ja 1/3 palsamiveiniäädikat, maitsestatakse purustatud küüslauguga, meresoola ja pipraga.

Prantsuse salatikaste sisaldab lisaks oliiviõlile, veiniäädikale, küüslaugule, meresoolale ja piprale ka sinepit ja suhkrut.

Vinegrettide – maitseainetega toiduõli-äädikakastmete – timmimisel tuleb silmas pidada, et äädikat on võimalik tasakaalustada suhkruga või meega. Magusaga ei tohi liiale minna, sest nii soolane, hapu kui ka magus peavad jääma tasakaalu.

Samuti on hea teada, et õli taandab hapet ja hape jälle omakorda õlilisust, vastavalt soovitud tulemusele saab nende vahekorraga mängida.