Ausa mehe esindusauto

Päike veeres kaselatvade taha ja sume juuniõhtu haaras aianduskooperatiivi Pealuu ja Ülane oma rüppe. Ilus on siin, tõdes Lembit endamisi.

Kusagil mängis raadio Elmar, paar maja edasi võttis keegi valge varul muruniidukiga viimast, karpkalad lõid tiigis lupsu ning turismitalust teisel pool kaasikut kostis rõõmsaid hõiskeid ja kakluse hääli, seal peeti vist sünnipäeva.

Suveõhtu sulnidus liigutas Lembitut sedavõrd, et ta jõi pooliku õlle jutiga ära ja röhatas. Kaks korda.

Eriti armsaks muutis selle suveõhtu suvila sissesõiduteel seisev uhiuus auto. Veel poevahast läikiv ja plastmassi järele lõhnav Chevrolet Cruze, millega naabrimees Artur äsja suvilate vahel väikese tiiru oli teinud ja mida nüüd lähemalt uuris.

Silitas istmekatteid, vajutas mõnda nuppu, mida vajutada julges, vahtis tükk aega hindava pilguga kapoti alla, heitis koguni õuekummelile selili ja uuris autot põhja alt.

Lükkas uksi kinni-lahti, proovis poritiivale rõhudes – viimati vajutab veel mõlgi sisse, ehmatas Lembit – autot vedrudel kiikuma panna ja kadus korraks poolest kerest pakiruumi.

Jalutas siis veel aeglaselt paar tiiru ümber auto, tonksas jalaga esirehvi ja tuli Lembitu juurde terrassile.

«Noh, kuidas tundub?» päris Lembit.

«Ei noh, uus auto on ikka uus auto,» kiitis Artur. «Aga universaal oleks praktilisem.»

Mida kuradit. Lembit tundis, kuidas äsja makku voolanud õlu promillidena pähe tõusis.

Kutsud teise liiku jooma ja tema hakkab siin veel kommenteerima. Kurat. Ise laenas eelmisel kevadel nihkkaliibri ja pole tagasi toonud.

«Minule universaalid ei meeldi,» poetas Lembit. Kas ta uut autot otsides vähe oli mõelnud, mis tüüpi ja marki valida.

Vahtis internetist, käis esindustes, hoidis linna peal silmad lahti. Teinekord jäi parklas mõnda võõrast autot jõllitama ja mõtles, et kuidas sellisega oleks. Aga ikka ja ainult sedaane, kõik teised autod olid Lembitu meelest imelikult munajad.

Auto peab ikka soliidne olema, kurat. Ega see ei ole nagu mõni särgiräbal, et kui moest läheb, jätad kaltsuks. Auto peab igaks puhuks sobima. No kuidas sa sõidad bussiga teatrisse või matustele? Aga sedaaniga oled igal pool nagu härra.

«Ei noh, kui ei meeldi, siis muidugi,» ei hakanud Artur tüli kiskuma. Lembit kallas viina pitsidesse. «Nael kummi!» soovis Artur ja mehed tegid suud magusaks. Hammustasid hapukurki peale.

«Aga plekk on kuradil küll õhuke,» viipas Artur poolikut kurki hoidva käega auto poole.
«Mis õhuke,» solvus Lembit. «Peab tuult küll.»

«Nojaa,» venitas Artur. «Aga kui ukse kinni lööd, siis kõmiseb mis kole.»

See oli tõsi, pidi Lembit tunnistama. Uks käis kinni labaselt kolksudes, mitte soliidselt matsudes. «See on kaalu pärast,» õigustas Lembit. «Siis läheb kütust vähem.»

«Tea, mis ta sajale võtab ka?» haaras Artur sõnasabast. «Üsna vähe vist, pisike mootor ju?»

«Kus ta’s pisike on, 1,8 liitrit, täpselt paras!» nähvas Lembit.

«Tõsi ka?» üllatus Artur. «Tundus küll üsna jõuetu – kui gaasi annad, siis ikka tükk aega kogub kiirust.»

No on sunnik, siunas Lembit endamisi. Mootor oli uimasevõitu küll, seda oli müügimeeski tunnistanud, aga samas jõuallika järeleproovituks ja töökindlaks kiitnud.

Ja ega ta mõni poisike ole, et kogu aeg tuli rummus peab olema. Ainult maanteel möödasõitu tehes oleks tõesti äkilisemat minekut soovinud, muidu jagus jõudu küll.

Pealegi käis mootor madalatel pööretel ja oli rahulikult sõites mõnusalt vaikne. Kõiki neid teadmisi jagas Lembit lahkelt ka Arturiga. Tõsi küll, veidi ärritunud hääletoonil, nii et Artur väga tihti ja väga nõusolevalt pead nokutades «jajah, seda muidugi, see on õige küll» vahele pomises.

Pikk jutt ajas janutama ja Lembit valas uued pitsitäied. Suupisteks olid seekord seened, mille Lembit ise korjanud ja Marika sisse teinud oli.

«Aga no muidu on ju täitsa nitševoo, ega ma paha sõna ei ütle,» märkis Artur ja sülitas suhu sattunud pipratera välja. «Seest on ju täitsa ilus, kangesti selle uue Opeli moodi, mis ta’nd oligi, Insignia või… Moodne värk. No materjalid on Opelil muidugi paremad, aga…»

«Mis paremad?» sai Lembit kurjaks. «Mis selle omadel siis viga on?»

«Ei, ega ma ei ütle, aga noh, tead, plast on ikka niisuke klõbisev ja kõva ja… Natuke nagu prostam värk, noh,» väänutas Artur nägu. «Tõnise Audil, tead, on nii pehme, nagu kumm kohe.»

«Audil ja Audil,» osatas Lembit. «Mis see Audi maksab, kurat!»

«Ei, jah, selle raha eest on autot küll,» lepitas Artur. «Ja sõidab ju ka täitsa kenasti. Siin kruusatee peal raputas küll, aga seal suure tee peal oli väga mõnus lasta. Ja rool on hea kerge, mulle sellised meeldivad.»

«Jah, kurat, rool on hea küll,» innustus Lembit. «Ma paaris kohas vaatasin, et sellised roopad sees – siin hakkab kindlasti ujuma, tead. Ei hakka, kurat! Nii hästi hoiab suunda.»

Artur tõstis endale veel seeni ja noogutas. «Ja ruumi on kõvasti, hakka või taksot sõitma,» mugistas ta täis suuga.

«Härrade asi,» naeris Lembit. «Auto peab ikka soliidne olema, kurat!»

Andmed

Chevrolet Cruze 1,8 LT

Mootor
töömaht: 1796 cm³
võimsus: 104 kW (141 hj)
suurim pöördemoment:
141 Nm @ 6200 p/min
 
Dünaamika
suurim kiirus: 195 km/h
0–100 km/h: 11,6 s
 
Kütusekulu
linnas: 9,3 l / 100 km
maanteel: 5,3 l / 100 km
keskmine: 6,8 l / 100 km
CO2 g/km:  159
 
Mõõdud
pikkus: 4597 mm
laius: 1788 mm
kõrgus: 1477 mm
teljevahe: 2685 mm
 
Chevrolet Cruze’i hind algab 219 967 kroonist. Proovisõiduauto hind on
277 900 krooni.