Kokkuvõte segasest seagripisaagast

See, et WHO otsused olid tööstuse poolt mõjutatud, on tõsine süüdistus, kuid see pole tõendatud. Paljud vaktsineerimiseksperdid olevat ka nende tööstuste palgalehtedel ja nii oli väidetavalt vaktsiinitootjatel võimalus WHO otsustesse sekkuda. WHO aga tõrjub neid etteheiteid, vahendas meditsiiniuudiste portaal Mu.ee.

WHO erinõunik Strasbourg`is Keiji Fukuda sõnul elame me praegu maailmas, kus teadlased peavad rahastajaid otsima mitmelt poolt – kas valitsustelt või mujalt. Küsimusele, kas sellised teadlased sobivad nõu andma, vastas ta, et ei kahtle selles. «Oleks vaja protseduure, et nende sõltumatust kontrollida,» märkis ta samas.

Sõltumatuse kontroll ongi WHO üks nõrku kohti. Järelpärimistele, kuidas WHO võimalikke huvide konflikte uurib ja välistab, on organisatsioon vastuse võlgu jäänud.

Samas ei suuda skeptikud leida ka kindlaid tõendeid selle kohta, et tööstus tõepoolest WHO otsuseid mõjutas. Samuti ei ole tõendeid, et tööstused oleksid otsuste tegemisel mõjutanud kaitsesüstimisega tegelevaid organeid.

Kaks miljardit haiget

Seagripi saaga sai alguse 2009. aasta aprillis, kui Mehhikost tulid teated 150 surmajuhtumist, mille põhjustas uus väga agressiivne viirusetüüp. Ennustati kuni kahte miljardit gripihaiget ja mitmeid miljoneid surmajuhtumeid. Tegelikkuses kujunes olukord hoopis teiseks - 2010 jaanuari lõpuks oli ülemaailmselt 15 000 tõestatud seagripi surmajuhtumit. See on vähem kui tavalised gripilained. Kuidas võisid eksperdid nii rängalt eksida? Või ei arvestanudki nad tegelikult valesti?

Epidemioloogide seas on sellele erinevaid vaateid. Ühelt poolt ei saa uue gripi surmaohvrite arvu võrrelda tavalise gripi ohvritega. Seagripi puhul registreeriti seroloogiliselt tõestatud surmajuhte, tavalise ehk sesoonse gripi puhul registreeritakse surmajuhte statistiliste vahenditega. Alles mõne kuu pärast, kui seagripi vastavad arvud on läbi töötatud, oli võimalik öelda, kui süütu see seagripp tegelikult oli.

Ebavajalik vaktsineerimine

WHO kritiseerijad argumenteerivad aga nii: suurel osal elanikkonnast oli viiruse vastu loomulik immuunsus juba olemas. Üks sarnane haigustekitaja olevat aastate eest inimkonda külastanud gripitaolise haiguse näol ja jätnud jäljed inimeste immuunsüsteemi. Seetõttu haigestusid ka vähesed seagrippi ja seepärast oli pandeemia nii süütu. Veel enam, seepärast polnud ka kaitsesüstimine vajalik.

Siiski, kes niimoodi argumenteerib, ei märka ühte aspekti. On elanikegrupp, keda loomulik  immuniseerimine seagripi vastu ei puudutanud: imikud, lapsed, noorukid. Nemad jäid eelnenud gripilainest puutumata, seepärast kulgeski seagripp noorematel ka raskemalt kui tavaline sesoonne gripp ning seepärast suridki selle tagajärjel väga noored.

See on fenomen, mida tavalise gripi puhul kunagi ei esine. Arvud räägivad enda eest: USAs oli seagripilaine ajal kolm korda rohkem pediaatrilisi surmasid kui eelmistel aastatel.

Manipulatsioon definitsiooniga?

Keskseks küsimuseks on tõusnud seegi, kas WHO on pandeemia definitsiooniga manipuleerinud? Sest see definitsioon vallandas kaitsesüstimiste plaani ja on osaliselt süüdi suurtes kahjudes. Varasem definitsioon arvestas ka haiguse raskust ja surevust, 2009. aastal muudeti aga definitsiooni ja seetõttu sai anda rohelise tule vaktsineerimisaktsioonile. Nii arvavad skeptikud. Kuid WHO arvab teisiti.

Organisatsiooni selgituste järgi pole nad definitsiooni sisuliselt üldse muutnud. Surevus ei olnud alarmplaani käivitamise aluseks ka näiteks 2005. aastal. Haiguse raskusastet oli aga keeruline arvestada piiratud aja tõttu.

Ajas peitub ka kogu pandeemiahoiatuse dilemma. Varajane hoiatus ei pruugi olla usaldusväärne, hilisem hoiatus võib WHOst teha katastroofi kaassüüdlase.

Muidugi oli ka võimalus kulukas vaktsineerimisaktsioon katkestada. Kuid WHO ei võtnud sellist strateegiat oma kavva. Seda vajakajäämist tunnistab arvatavasti ka Strasbourg`is pandeemiaprobleeme uuriv komisjon.