Varssavi – tuhast tõusnud metropol

Loomulikult algab tutvumine võõra maaga juba lennuki pardale astumisega – maist alustas enam kui 80-aastase ajalooga Poola lennukompanii LOT Tallinnast taas igapäevaseid lende Varssavisse.

Teekond kestab vähem kui kaks tundi, teenindus on laitmatu ja vaatamata masule saab  üsna korralikult kehagi kinnitada. Mahlakale sändvitšile ja šokolaadile lisaks pakutakse turistiklassi reisijaile priilt isegi veini.

Tänu sellele ei teki Frédéric Chopini nimelisest lennujaamast linna suundudes vale bussi peale istumine isegi mitte nördimust. Eks sellegi tõttu, et nädalane ühistranspordipilet, mis kehtib ka metroos, maksab vähem kui 130 Eesti krooni ning poolakad on vastutulelik rahvas.

Eksinuid püütakse kollektiivselt igati abistada, mis sest et susisevas poola keeles – seda saatev kehakeel on mõistetav kõigile.

Igaühele midagi

Koos eeslinnadega elab Varssavis, mis sai pealinna õigusel 1413. aastal, 2,5 miljonit inimest ning suurlinlikku mastaapsust võib tunnetada  igal sammul. Kesklinna tähistab Poola kõrgeim ehitis, stalinistlikus stiilis teaduse- ja kultuuripalee, selle lähedal kõrguva, peamiselt hotellidest koosneva city vahetusse lähedusse jääb ka vanalinn, mis on tegelikult päris uus – pommitati ju Varssavi Teise maailmasõja päevil sama hästi kui maatasa.

Taastamistööd algasid 1945. aastal ning hobutrammid, mis ilmestasid Poola pealinna juba ülemöödunud sajandi 80ndail aastail, klõbistavad endiselt munakividel kapju, justkui poleks midagi juhtunud.

Hobutrammidega, mille juhid peatustes kelmikalt kella helistavad, sõidavad vanalinna kitsastel tänavatel siiski vaid turistid. Ja kuigi linn on suur, toimib ühistransport veatult – väikesed ummikud tekivad vaid tipptundidel ning bussides, trammides ja peatusteski ei teki tänu põhjalikele skeemidele mingit küsimust, kuhu või mis kell üks või teine liikur suundub. On, millest Tallinna linnaisadel eeskuju võtta.

Ning vist ei olegi Varssavis kohta, kuhu ühistranspordiga ei pääseks. Olgu see siis suur, ent üllatavalt väheste puuridega – nagu Berliiniski – loomaaed, kuulus Wilanówi loss, kümnete  paabulindudega kuninglik Lazienki park, mis pärineb XVII sajandist, või üks maailma väheseid 5D-extreme-kinosid.

Tõsi, seanss kestab seal vaid oma 20 minutit (pileti eest küsitakse alla 80 krooni – toim), kuid saalist ei väljujate hulgas ei näe ühtki morni nägu. Tuju on hea hiljemgi, sest toolide rappumisest, näkku pritsitavast veest, vihisevast tuulest ja visuaalsetest efektidest saadav elamus kestab päevi.

Katarsise maandamiseks kõlbavad aga suurepäraselt nn laulvad pingid. Õigemini kostab mustast marmorist pinkidest, mida linnas hulgaliselt leidub, katkematult rahustavat Chopini klaverimuusikat.

Taskukohane linn

Ja nagu suurlinnale kohane, ei malda paljud – eriti nooremad linlased – öösiti kodus istuda. Siis alles peoloomade elu algab; paljud klubid, kus kohustuslikuks õhtuosaks ka programm, on avatud suisa kella seitsmeni hommikul või kuni pidulisi jätkub.

Kui Tallinna kesklinnas peibutab öötundidel rahvast keha kinnitama peaasjalikult Vabaduse väljaku Söögiplats või ainus ööpäev läbi avatud Westmanni toidukauplus, siis Varssavis söögikohti tikutulega otsima ei pea. Vabaõhukohvikud on puupüsti rahvast täis, ja mis peamine, just kohalikke.

Sest hinnad on igati inimlikud – isegi Raekoja platsi elitaarsusesse pürgivas tänavakohvikus küsitakse toobi külma õlle eest mitte 85 nagu meil, vaid tühised 8–10 zlotti ehk umbes 35 krooni. Sama tendentsi on märgata näiteks rõivapoodides – hinnad Tallinnas ja Varssavis erinevad nagu öö ja päev.

Mille suhtes aga minejaid hoiatada – kohalikud road ei pruugi teile meeldida. Kui koorene redise-sibula-munasalat võib mõnel keele alla viia, siis linnaväravate juures paiknevas sööklas, kus kassapidajatädi uhkelt justkui troonil istub ja ristsõnu lahendab, võidakse teile harjumuspärase borši asemel taldrikusse tõsta äädikases peedivees ujuvad oad, mida küll kohalik rahvas innukalt helbib, kuid mis teile kohe mitte ei meki.

Nõnda on tihtipeale ka teiste toitudega, sest teenindajad peavad poola keele oskust endastmõistetavaks ja nii tuleb tellida katse-eksitusmeetodil.

Kõik see on aga tühiasi. Meeldivad, sõbralikud, jumalakartlikud, tagasihoidlikud – seda ka riietumisstiililt – poolakad on Varssavi suurim ja kaalukaim trump. Mistõttu võib alatasa pahurate eestlaste juurde naasmine kerge kultuurišoki tekitada.