Lõunanaabritega võrreldes sööme vähem värsket ja rohkem valmistooteid

Tervise Arengu Instituudi analüütiku Liis Kambeki sõnul võib see osaliselt selgitada ka hiljuti avaldatud statistikaameti andmetest selgunud tõsiasja, et aastatel 2003-2007 nii kartuli kui ka näiteks teraviljatoodete tarbimine järjepidevalt vähenes.

Nimelt kajastab statistikaameti uuring pigem inimeste oste kui tegelikku tarbimist ning kodust väljaspool söödud roogade ja valmistoitude koostise raporteerimine on selles uuringus Kambeki sõnul ebatäpne.

«Seetõttu võib järeldada, et kartuli ning teraviljatoodete kättesaadavuse langustrend on seotud söömisharjumuste muutumisega koduvälisemaks ning valmistoitude eelistamisega,» selgitas ta. Teisisõnu on võimalik, et kartuli tarbimine polegi nii palju vähenenud, kuid inimesed on pigem hakanud seda rohkem väljaspool kodu sööma.

Samas ei välistanud Kambek seda, et muutunud võivad olla ka inimeste toitumisharjumused ning kartulile on hakatud eelistama teisi toite, seehulgas riisi ja makarone.

Statistikaameti uuringust selgus veel näiteks, et aastatel 2003-2007 vähenes ligi poole võrra kaunviljade tarbimine. Kambeki sõnul on nende tarbimine absoluutarvudes aga nii väike, et sisuliselt tähendab muudatus, et kui enne söödi näiteks hernesuppi umbes kaks korda kuus, siis nüüd kord kuus. 

Tasakaalustamata toitumine?

Paljude toiduainegruppide - kartuli, teraviljatoodete, köögiviljade ning ka lihatoodete keskmine päevane tarbimine osutus aga uuringu järgi koguseliselt üsna sarnaseks, mis peaks justkui viitama tasakaalustamata toitumisele, kuna näiteks ametliku toidupüramiidi järgi peaks vastavad suhted hoopis teised olema.

Kuid Kambeki sõnul pole see päris nii, kuna statistikaameti andmed on saadud inimeste ostude järgi ega väljenda tegelikku tarbimist - nii ei ole nende põhjal võimalik teada saada, kui suure osa antud toiduainest sõi ära isa, kui suure osa laps.

«Samuti ei saa nende andmete põhjal toidugruppi täielikult «lahti harutada» ehk näha, palju teraviljatoodetest moodustas leib, palju pudruhelbed, jahu, riis, makaronid jne. Seetõttu ei saa seda ka otseselt toidupüramiidiga võrrelda,» selgitas Kambek.

Toitumissituatsiooni kohta täpsete järelduste tegemiseks tuleb tema sõnul kasutada faktilisest toitumisuuringust saadud andmeid - viimane selline uuring viidi Eestis läbi 1997.aastal, järgmine uuring on plaanis läbi viia 2012. aastal.

Statistikat vaadates ilmneb veel üks veider tõsiasi -  et aastatel 2003-2007 tarbiti piimatooteid koguseliselt kõigist toiduainegruppidest kõige rohkem, kui välja arvata mittealkohoolsed joogid.  Kambeki selgitusel ei näita see aga mitte seda, et piimatooteid oleks tarbitud liiga palju, vaid viitab hoopis, et puu- ja köögivilju tarbime liiga vähe.

«Piimatooteid soovitatakse päevas 2-4 portsjonit. Kui vaadata piimatoodete arvulisi tulemusi, siis need vastavad tegelikult üsna hästi toidupüramiidi soovitustele,» märkis Kambek. Samuti tõi ta välja, et kuna piimatooteid tarbitakse kodus enam kui väljaspool kodu, võib nendest raporteerimise tase leibkonnauuringus olla kõrgem kui teiste toidugruppide puhul.