Kuidas Ameerikas autoga ellu jääda

Priit Pullerits
, vanemtoimetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ameerika on suur maa, kus autoteedel ei paista teinekord lõppu. See tee viib läbi Panaminti oru Californias.
Ameerika on suur maa, kus autoteedel ei paista teinekord lõppu. See tee viib läbi Panaminti oru Californias. Foto: Priit Pullerits

Tuhanded põrutavad lähiajal soodsate lennupiletitega ja viisavabadusest tiivustatuna üle ookeani. Seal ootab aga ees üüratu maa, mille avastamine paistab lihtne ja loogiline üksnes kaardi peal.

Esimese jahmatusega ei saanud arugi, kust politseiauto mulle järsku sappa haakis. Ja mispärast sel sinised ja punased tuled plingivad. Oma arust ei olnud ma midagi valesti teinud. Sellegipoolest tõmbasin pikemalt mõtlemata kiirteel piirde äärde.

Politseinik tuli autost välja ja sammus minu väikse rendimaasturi ukse kõrvale. Kerisin klaasi alla. Ta alustas juttu viisakalt ja neutraalselt. Ütles, et New Yorgi osariigi liikluseeskirjad näevad ette – ja see on tõsi, et osariigiti eeskirjad varieeruvad, isegi kiiruse piirangud on erinevad –, et ka tagaistmel sõitjail peab olema turvavööd kinnitatud.

Tema oli maanteeäärsest parklast silmanud, et mu tütar oli vöö korraks lahti teinud, ja võttiski mulle kohe sappa. Nähes mu dokumentidest, et olen välismaalane, palus tütrele öelda, et ta turvavöö kinni hoiaks.

Politseiniku rahulikku nõuandvat juttu kuulates tekkis juba lootus, et nüüd on saabunud üks neist hetkedest, mille kohta olin Eesti ajakirjandusest nii tihti lugenud – sõidad hirmsa kiirusega mööda üksikut maanteed, kui politsei peab kinni ja ütleb siis abivalmilt, et nii kiirelt sõita on ohtlik, palub tempot alla võtta – ja trahvi ei tee.

Miks küll räägivad mõned inimesed selliseid muinasjutte? Mulle koostas politseinik pärast manitsemist protokolli, osutas selle tagaküljele, kus oli kaks lahtrit – üks puhuks, kui tunnistan end süüdi, ja teine puhuks, kui ei tunnista –, käskis ühte neist risti teha ning siis kviitungi teele panna. Et seejärel, esimesel puhul, oodata trahvikviitungi saabumist, või teisel puhul oodata kohtukutset.

Olgu too aastatetagune juhtum hoiatuseks neile, kes tikuvad uskuma meedia levitatud legende Ameerika suurtest vabadustest ja kodanike piiramatutest õigustest.

Ennekõike olgu see hoiatuseks neile tuhandeile, kes nüüd lähikuudel varasügisel müüki paisatud ülisoodsate lennupiletitega – ja saabunud viisavabadusega – üle ookeani Uut Maailma avastama sõidavad. Aga avastada saab Ameerikat ainult autoga. Ja muretult ning uljalt, hoolimata ameeriklaste pidevast keep smiling’ust, ei maksa roolis küll käituda.

Kirjutamata reeglid

Kuna vahemaad on Ameerikas uskumatult suured, pole ime, kui roolis tekib kärsitus ja tahtmine gaasipedaali lubatust rohkem põhja suruda. Vahemaade suurust näivad veelgi suurendavat kaks asjaolu. Esiteks on Ameerikas kilomeetrite asemel kasutusel miilid, mille arv väheneb üllatavalt aegamisi.

Teiseks kehtivad isegi kiirteedel, erinevalt paljudest Euroopa riikidest, tarbetuna paistvad piirangud. Näiteks New Yorgi osariigis on see enamasti 90 km/h (55 miili tunnis), kohati heal juhul 105 km/h (65 miili tunnis).

Kirjutamata reegli järgi võib neid piiranguid ületada kuni 10 miiliga tunni kohta, ilma et peaks politsei vilkuvaid tulesid pelgama. Ehkki tuttavad ameeriklased on mulle rääkinud, et mõnikord on politseiauto isegi ühtlaselt kulgevas ja kiirust ületavas liiklusvoos autosid üksteise järel ridamisi tee äärde suunanud, et juhtidele siis protokollid koostada – ja see pidi teinekord võtma vaat et tunni, kuni järg sinuni jõuab.

Tõele au andes pole üldisest liiklusvoost kiiremini sõitmine kuigi võimalik, vähemasti mitte idarannikul, kus liiklus on eriti tihe. Üks mu jahmatavamaid mälestusi Ameerikast pärineb tänupühade pikast nädalalõpust, kui hakkasin autoga sõitma hommikul New Yorgi lähedalt Washingtoni.

Kaks suurlinna asuvad teineteisest kaks korda kaugemal kui Tallinn Tartust. Tavaliselt kulub selle vahemaa läbimiseks neli tundi. Aga tol pühapäeval, mis on üks tihedama liiklusega päevi Ameerikas kogu aasta jooksul, lõi lausa pahviks, kui nägin kummaski suunas kulgemas aegamisi neljal sõidureal otsatut autovoori.

Voori kiirust tõmbasid iga paarikümne miili järel alla maanteemaksu väravad, mille eel moodustus mitmete miilide pikkuses jalgratturi kiirusel veniv tropp. Kuigi mu väljasõit algas hommikul kella üheksa ajal, jõudsin Washingtoni alles pärast kella nelja.

Kiirus maksab

Suurlinnade lähistel kiirteedel aeg-ajalt lausa jalakäija kiiruseni aeglustuv liiklus tekitab küsimuse, et äkki on mõistlikum pöörata väiksematele teedele, kus autosid vähem. Pärisin seda kord Ameerika autoklubide ühenduse American Automobile Association esindajalt, kel palusin koostada optimaalseima marsruudi Washingtonist riigi põhjapiirini Niagara joa äärde.

Ta kinnitas, et väikeste teede kasutamine oleks veelgi hullem otsus, sest seal on kiirusepiirangud palju väiksemad ning lisaks on enamik ristmikke reguleeritud valgusfooridega, mis teeb edasiliikumise veelgi vaevalisemaks.

Sedasi suunas ta mind kaardile visandatud marsruudil ikkagi kiirteele – liiati tasulisele, Pennsylvania turnpike’ile –, mida mööda võttis terve päeva, et sihtpunkti jõuda.

Siiski on tasulised kiirteed nobedama liiklusega kui tasuta kiirteed, rääkimata igasugustest väiksematest teedest.

Kui tahate sõita Florida põhjaotsast ruttu lõunasse, keerake ligi 500 kilomeetri pikkusele Florida’s turnpike’ile. Kaheteljelise sõidukiga tuleb seal küll maksta seitse ja pool USA senti miili eest, ent see-eest on igasugused ummikud välistatud.

Sest enamik sõidukeid kasutab sellest mõnevõrra ida pool kulgevat maanteed Interstate 95, mis on Florida ranniku ülitiheda asustuse tõttu alalõpmata umbes. Seal võib kaotada tunde.

Maanteemaksu arvelt ei maksa kokku hoida. Olgugi et ameeriklased halavad juba kevadest saadik bensiinihinna üle, mis küünib üle nelja dollari galloni eest, on see Eesti hindadega võrreldes köömes. Arvestades dollari soodsat kurssi maksab bensiiniliiter seal märgatavalt vähem kui Eestis.

Näiteks äsjamöödunud suvel rentisin neljaks nädalaks neljarattaveoga Jeep Commanderi, mis neelas 100 km kohta kütust ligi 13 liitrit, aga see ei tundunud sugugi hirmus näitaja, sest ühe liitri keskmiseks hinnaks kujunes vaevalt 11 ja pool krooni.

Ent leidub veel kolmaski võimalus piki Florida rannikut kulgemiseks – see on osariigi maantee A1A. Selle lisanimetus maaliline ja ajalooline rannikutee (scenic and historic coastal highway) räägib juba iseenda eest, et seda mööda kuigi kiiresti kaugele ei jõua.

Tee on kitsas, kohati kurviline, viib läbi kõigist suvituslinnadest. Florida luksuslikust kuurordielust ülevaate saamiseks pole A1A maanteest paremat varianti, kuid rohkem kui 300 kilomeetri pikkust edasiliikumist päevas ei ole seda mööda sõites küll mõtet loota.

Kes kord juba Ameerikasse sõitnud, tahab arusaadavalt võimalikult palju näha. Ühiskondlik transport selleks enamasti ei kõlba. Bussiga, mis seal salata, sõidab linnast linna vaesem klass, kes laseb ajaviiteks ringi käima üdikollased kaubamajades müüdavad odavad kõmuväljaanded National Examiner või National Enquirer, mille kõrval Elu24.ee oleks lausa kvaliteetajakirjanduse esindaja.

Rongiliiklus on Ameerikas veelgi rohkem välja surnud kui Eestis. Nõnda jääb üle valida kas lennuk, mis perega reisides võib rahakotist viia vabalt viiekohalise summa, või rendiauto, mis jätab teekonna valikul rohkem vabad käed ning võimaldab Ameerikaga vähemasti akna kaudu lähemalt tutvuda.

Kuna ameeriklased peavad lugu maasturitest, mahtuniversaalidest ja kastiga autodest, nagu Ford F-150, ei maksa euroopalikku väikeautot rentides nende hiiglaste vahele eluga riskima minna. Tõsi, ega korraliku masina rent just odavate killast ole.

Möödunud suveks broneerisin interneti teel neljaks nädalaks maasturi pisut vähem kui 900 dollari eest. Ent kui rendilepingut vormistama asusin, kerkis mulle antud Jeep Commanderi hind üle 2300 dollari. Esiteks lisandus baassummale viis-kuus maksu, mille sisust oli raske aru saada. Kuid põhilise hinnahüppe tekitas kohustuslik liikluskindlustus – selle suurus moodustas üle poole rendihinnast.

Kindlustusest loobuda pole ma veel eales riskinud, ehkki liiklus on Ameerikas palju viisakam kui Eestis. Näiteks selliseid möödasõite, nagu harrastatakse vastutuleva auto nina ees Tallinna–Tartu maanteel, ei ole ma rohkem kui kümme korda Ameerikas käinuna veel kordagi näinud.

Ja selliste pudelikaelte tekkides, nagu neid näeb hommikul Tartu poolt Tallinna sisse sõites, ei kihuta keegi süüdimatult mööda kõrvalrada pika järjekorra ette, et siis ennast kuskile vahele pressida, vaid ühe raja ära kadudes toimub ühisele rajale minek sõbralikult vaheldumisi, kord vasakult, kord paremalt.

Numbrite rägastik

Mööda kiirteid sõites tuleb aga arvestada, et nende vahetu ümbrus tavaliselt suuremat silmailu ei paku. Minu pikimad sõidud on kulgenud kahel korral mööda võrdlemisi üksluist 95. maanteed Washingtoni ja Florida vahet.

Pealinnast võttis umbes 1100 km kaugusele Florida põhjapiirile Jacksonville’i jõudmine üksteist tundi. Sealt edasi Miami lähistele läks peatustega linnades veel üks päev.

Isiklikuks rekordiks on jäänud novembrikuine sõit Chevrolet Malibuga Floridast St. Augustine’ist Washingtoni, mis algas päeval kella ühe ajal ja lõppes väikeste virgutuspeatustega öösel enne kolme. Kilometraaži kogunes selle ajaga üle 1300. Kui Floridast alustasin, oli seal hilissuviselt soe, aga kui Washingtoni saabusin, tervitas seal öökülm.

Kuid sügisöine kurnav sõit polnud nii hull ja ohtlik, nagu on sageli suvised sõidud lõunaosariikides. Siis pole põrmugi haruldane, et taevast kallab nõnda kõva vihma, et nähtavus kahaneb sisuliselt nullini.

Nende meeletute hoovihmade ajal, mis enamasti ei välta üle paarikümne minuti, näeb liikumissuunda vaid eessõitva auto ähmaselt paistvate tulede järgi. Kiirus kahaneb siis tavaliselt 50–60 km/h-ni, kartlikumad tõmbavad sootuks teepervele.

Vähemasti sildimajandus on Ameerikas tunduvalt paremal tasemel kui Euroopas, Eestist rääkimata. Juba mitu miili enne olulisemaid ristumiskohti annavad suured tahvlid märku, millisele rajale tuleb rivistuda.

Kuid selleks, et maanteede numbrites orienteeruda ja järge ajada – ärge mingil juhul otsige selle linna nime, kuhu tahate suunduda, sest seda ei pruugi alati üldse kirjas ollagi – ning ühtlasi jälgida, et te ei valiks põhjasuuna asemel kogemata lõunasuunda (või idasuuna asemel läänesuunda), kulub autos ära abiks kõrvalsõitja, kes kaardil ja numbrite rägastikus järge ajab.

Sellegipoolest ei maksa enda peale pahaseks saada, kui valesti sõidate. Leppige, et see on paratamatus. Mäletan, kuidas kord läks kiirtee New Yorgist paarkümmend miili põhjas ootamatult kaheks, ja mul oli vaid sekund aega mõelda, kumb rada valida. Olin vajalikud sildid märkamata jätnud. Ja valisin valesti.

Sel juhul ei maksa paanikasse sattuda, vaid rahulikult edasi sõita, et jõuda järgmise maanteesõlmeni, kus ümber keerata. Või kui õige tee on lootusetult käest kadunud, tasub end rahustada mõttega, et suuremate liiklussõlmede ääres asuvad tavaliselt tanklad ja kiirsöögikohad, kust saab alati nõu küsida.

Tõsi, need eksimused võivad teinekord ajas palju maksma minna. Minu möödasõit New Yorgi lähistel neelas ligi poolteist tundi, enne kui õigele teele tagasi sain. Põhjus peitus selles, et sattusin hiidlinna lähistel lihtsalt ummikusse.

Aga parem sõita aeglaselt ja rahulikult kui liiga kiirustades. Isiklikud kogemused selles osas õnneks puuduvad, aga statistika väidab, et Ameerika keskmine trahvi suurus – meenutage, et liikluseeskirjad on osariigiti erinevad ja trahvid samuti – esimest korda kiiruse ületamisega vahele jäädes on 200 dollarit.

Eriti ettevaatlik tasub gaasipedaaliga olla Georgia, Põhja-Carolina, Marylandi ja New Hampshire’i osariigis (kõik asuvad idarannikul), kus trahv esmakordse rikkumise puhul võib küündida ka üle 500 dollari.

Millega päädis minu kohtumine politseiga, kes koostas tütre kinnitamata turvavöö pärast protokolli, selle jätaksin enda teada. Sõnastades pisut ümber kurikuulsa lause, mida on tarvitatud Las Vegase kohta: mis juhtub Ameerikas, see jääb Ameerikasse.

Kõike ei maksa ju ära rääkida. Jäägu avastamisrõõmu Ameerikas teistelegi.
Olgu nii palju vaid öeldud, et trahvi minult sisse ei nõutud.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles