/nginx/o/2008/11/14/93815t1h1e00.jpg)
Maailma diabeedipäeva konverentsil «Ükski laps ei tohi surra diabeeti» esinenud lapsdiabeetik Eeva võtab diabeeti kui sõpra, kellega ta mõni kord tülli läheb ja taas lepib.
Lapsdiabeetik: diabeet on kui sõber
:format(webp)/nginx/o/2020/10/30/13445326t1ha8f2.jpg)
14. november 2008, 17:04
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eeva sai diabeedi diagnoosi seitsmeaastaselt ja alguses oli tal raske mõista, mis haigus see on ja kuidas see tema elu mõjutab. Täpsem teadmine tuli kaheksa-aastaselt.
«Siis sain aru, et diabeet võib minuga eluks ajaks jääda,» rääkis Eeva. Algul oli see tema jaoks hirmutav, kuid nagu kõikidest hirmudest, sai ta ka sellest ajapikku üle. Praegu Eeva elu üle ei kurda.
«Mul on väga hea elu. Ma käin tennises ja hispaania keeles, mis mulle meeldivad,» lausus ta.
Sõpradega suhtlemist ja igapäevast elu diabeet ei takista. Ka Eeva sõbrad ei tee sest numbrit. Tema elu on mugavamaks muutnud ka insuliinipump, mille tõttu ei pea ta ennast enam neli korda päevas süstima.