Škoda Superb – politseiautoks liiga luksuslik

Ilmselt peituvad sellise lausa lestaadiusliku karmuse juured varases koolieas, mil karistus näiteks tahvli suusamäärdega ülehõõrumise eest ei piirdunud kunagi lihtsalt märkusega päevikus. Ikka tuli klassi ees häbipostis seista, ema kooli kutsuda, pärast tunde jääda ja pool aastat hiljemgi õppealajuhataja süüdistava pilgu eest silmi peita, et kohutavat kuritegu natukenegi heastada.

Seetõttu ei suudagi ma mõista, miks Eesti politsei järsku otsustas, et just Škoda Superb on väga hea patrullauto.

Sest Superbi eripära on väga suur tagaosa. Sama palju jalaruumi kui Superbi tagaistmel on tavaliselt ainult kallites pikendatud kerega Mercedestes ja teistes luksusautodes. Auto – nagu ka lennuki – puhul ju tähendabki ruumikus luksust: mida rohkem ruumi tahad, seda rohkem maksad.

Politseile liiga hea

Aga mille pagana pärast peaks pätte luksusega hellitama? Tüübil, kelle politsei öisel maanteel 170-kilomeetrise tunnikiirusega kihutamas tabab, tuleks murda mõlemad jalad ja parem käsi, et ta enam kunagi autorooli ei pääseks.

Ent mis nüüd juhtuma hakkab? Peatab politseinik auto: «Tervist, härra! Kuhu siis sedasi kiirustame? Ah koju! Teate, tulge – kui tüli ei tee – õige siia meie autosse, võtke mugavalt istet – sirutage jalgu, heh-heh, pikk tee ju seljataga – ja rääkige õige lähemalt, mis teil seal kodus nii toredat on, et sinna selline rutt on.»

Ja istubki tümikas, paadunud maniakk ja potentsiaalne mõrvar, mugavalt jalg üle põlve, kuni talle protokolli koostatakse. Õudne mõeldagi. Oma klientuuri arvestades peaks politseinikud ringi sõitma vanade kastiga Moskvitšidega.

Ja üldse on Superb politseiautoks natuke liiga hea. See liigub suure auto pehmuse ja sujuvusega, triikides märkamatuks nii teravad konarused kui lauged kühmud. Ning rooli, mis konarlikul teel tavaliselt ikka vasakule-paremale vänderdab, ei kisu Superb sugugi. Nii et maanteesõiduks sobib see auto lausa oivaliselt – ei nõua juhilt ülemäära tähelepanu ega väsita müraga.

Tahaks paremaks

Seda hoolimata asjaolust, et vähemalt 1,8-liitrine mootor, mis on muidu kindlasti hea valik, ei jäta Superbist teab mis maanteemürsu muljet. See-eest paneb pardaarvuti kütusekulu näit silmi hõõruma.

Kui autoga sõitmine juhi kogu tähelepanu ei neela, jääb rohkem aega sisemust hinnata, ning see paneb Superbis kukalt sügama.

Auto suurus lubab arvata, et Superbis pesitseb kihk tõusta esindussõidukiks, aga sisemuse järgi võiks selle nõu maha laita. Siseviimistluse kvaliteet ja materjalivalik on küll väga korralik, kohati paremgi kui palju kallimal Volkswagenil, aga seda midagi, mis tõmbab kriipsu rahvaauto ja esinduslimusiini vahele, ei leia. Kõik on liiga ootuspärane, liiga tavaline. Isegi mingit omapärast kiiksu ei jää meelde.

Küll väärib kiitust salongi ergonoomilisus – vähe on autosid, kuhu istudes peaaegu ei peagi midagi sättima, sest kõik tundub niigi mugav. Istmed toetavad sõitjaid igast küljest ega ole liiga kõvad, ning piisava pikkusega istmepadjad ei lase jalgadel ära surra.

Välja arvatud muidugi pakiruumi luuk. Pealtnäha on Superb ju tavaline sedaan, ometi aga avaneb tagaluuk soovi korral nagu luukpäral, tõustes üles koos tagaklaasiga.

Tänu sellele nutikale vigurile saab Superbi pakiruumi, milles võiks paarkümmend hiinlast salaja üle piiri vedada, täies suuruses ära kasutada. Iseasi muidugi, kes sellist autot inimeste smugeldamiseks või külmkapi vedamiseks kasutab.

Škoda Superb
Mootor
töömaht: 1798 cm³
võimsus: 118 kW (160 hj)
pöördemoment: 250 Nm @ 1500-4200 p/min
Kütusekulu
linnas: 10,4 l/100 km
maanteel: 6,0 l/100 km
keskmine: 7,6 l/100 km
Mõõdud
p/l/k: 4838 / 1817 / 1462 mm

hind algab 289 900 kroonist

Sõiduomadused:     ••••
Disain:     ••••
Mugavus:     •••••
Mahutavus:     •••••
Hind:     •••••
Hinne:     4,6