Tartu teadlased avastasid maiustamisgeeni, mis paneb lapsed ligi kaks korda rohkem magusat sööma. Jätku-uuring peab välja selgitama, milline on avastuse mõju täiskasvanule.
Haruldane maiustamisgeen sunnib komme sööma
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Reisikonsultandina töötav Liis Saadjärv oli koolitüdruk, kui osales esimest korda Tartu Ülikooli teadlaste terviseuuringul. «Meile tehti koormustest, võeti veenist verd, mõõdeti vererõhku ja küsitleti põhjalikult toitumisharjumuste kohta,» meenutas praegu 25-aastane naine.
Ulatuslik Eesti laste isiksuse-, käitumis- ja terviseuuring üllatas tulemustega ka uurijaid. «Leidsime, et ühe teatud genotüübiga lapsed tarbivad maiustusi ligi kaks korda rohkem kui teised,» rääkis Tartu Ülikooli professor ja uurimisrühma juht Jaanus Harro.
Küsimuse peale, kui palju Saadjärvel päevas kommi kulub, hakkas naine naerma. «Endale teadaolevalt ma küll üleliia suur maiasmokk ei ole,» arvas ta. Detsembri lõpus käis Saadjärv jätku-uuringul, kus uuriti, kuidas on geenid, liigne maiustamine ja ülekaalulisus seotud täiskasvanueas.
Magusageeni avastamine raputas ka rahvusvahelist teadusmaailma, tulemused avaldas üks maailma juhtivaid vastava valdkonna teadusajakirju Molecular Psychiatry. Täpsemalt uuriti ühe valgu geeni, mis vahendab rakkudevahelist teavet mitmetes elutähtsates organismi piirkondades.
«Analüüsisime laste toitumisharjumusi ühe ööpäeva jooksul, lõplikud tulemused said kirja intervjuul,» selgitas Harro.
Selgus, et ühe geenikombinatsiooniga inimesed tarbisid märgatavalt enam valmis magusatooteid – šokolaadi, komme, pähklimaiustusi ning suhkruga piimasaadusi. «Tarbitud magusakogus oli väga suur,» nentis Harro.
Üllatuslikult joonistus erinevus teravalt välja vaid magusa osas, kõiki teisi toiduaineid söödi sarnaselt.
1171 uuritava seast leiti 48 magusalembest. Analüüsi puhul võttis spetsiaalselt loodud tarkvara arvesse ka eestlaste keskmisi toitumisharjumusi.
Harro sõnul ei tasu kõigil maiustada armastavatel inimestel endal maiustamisgeeni kahtlustada, kuna palju määrab valikute puhul ka keskkond. Tihedalt on seotud näiteks stress ja maiustamine. Samuti võib laps rohkem kommi süüa, kui talle soolane toit ei maitse. «Geenid ei määra käitumist, vaid ainult kallutavad seda,» sõnas Harro.
Nõndanimetatud maiustamisgeeni esineb europiididest umbes viiel protsendil. Tumeda nahavärviga inimestel on sama genotüüpi ligi viis korda sagedamini.
«Nendes kohtades, kus rohkem süüa on, näiteks Ameerikas, esineb tumedanahaliste seas ka märgatavalt rohkem ülekaalulisust,» veab Harro paralleeli geenide ja ülekaalulisuse suhetele.
Praegu lõppfaasis oleva jätku-uuringu käigus analüüsitakse samu, kümme aastat tagasi osalenud lapsi, kes nüüd juba täiskasvanud. «Uurime, kas seesama genotüüp avaldab mõju ka täiskasvanueas,» selgitas Harro. Esimesi tulemusi võib oodata märtsi lõpus.
Lisaks maiustamist soodustavale geenile leidsid teadlased uuringute käigus ka haruldase seedekulglahaiguse, mida seni oli vähe diagnoositud. Nii said mitmed osalejad olulisi soovitusi, kuidas toituda, et haigestumist vältida.