Läbipekstud hingega naised

Eve Kruuse
, eve.kruuse@postimees.ee
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Corbis / Scanpix

Kus leiavad pelgupaika naised, kellele armastus teeb sõna otseses mõttes haiget? Lähisuhtevägivalla all kannatajate viimane võimalus on naiste varjupaik – koht, mille aadressi hoitakse kiivalt saladuses, ent kus uksekell sunnib nii mõnegi asuka kabuhirmus voodi alla pugema.

Naiste varjupaiga koridori on vallutanud karvased-värvilised mänguloomad, neid hakkab silma aknalaual, kapil, toolidel.



Toas, mis on alati valmis juhuks, kui keset ööd peaks siit märatseva mehe eest varju otsima ema lastega, troonib ülemisel naril tohutu suur naeratav helesinine jänes. Otsekui püüaks keegi jänese suurusega korvata siia majja kogunenud kurbust. Siiski on ruumid kõledad, neis puudub kodutunne. Spartalikult tühjas köögis pole toidust lõhnagi.



Kuigi palju rohkem varjupaikadest paraku rääkida ei saa, sest nende asukoha salastatus on naiste turvalisuse olulisim pant. Ütleme vaid nii palju, et lähisuhtevägivalla all kannatavatele naistele on varjupaigad Tallinnas, Tartus, Jõhvis, Tapal, Viljandis ja Paides, avamisel Raplas ja Valgamaal,



Ühes neist varjupaikadest veedab oma päevi sale ja nooruslik Nele (46). Naine püüab olla enesekindel, kuid meenutades oma hiljuti lõppenud kooselu vägivaldse mehega, ähvardab ta hääl iga hetk katkeda.



Nele lugu


Alguses oli vägivald ainult sõnaline, aga siis mingil hetkel tiris ta mul juukseid peast ning pärast lapse sündimist lõi esimest korda silma siniseks. See, kuidas talle alkohol mõjus, oli kohutav.



Ta muutus vägivaldseks, ropendavaks, tigedaks, sõimas mind litsiks, karjus, et ma teen kõike valesti, et ma ei oska elada, süüdistas, et töö juures olen kõikide meestega... Lõpuks oli nii, et kui märkasin tänaval mõnd meeskolleegi, läksin teisele poole teed, sest ei julgenud näidata, et tunnen teda. Mulle tuleb meelde see kohutav, meeletu-meeletu hirm, kui kuulsin teda koju tulemas.



Löömisest saadud traumaga olen ka mitu korda arsti juures käinud. Kui ta mind kiviga vastu nägu viskas, olin lausa haiguslehel. Ja isegi kui ei olnud peksmist, siis alandamist oli alati. Ta halvustas mind, aga elas minu palgast; kuigi kuldsete kätega, polnud tal püsivat töökohta.



Kui ta minu juurde kolis, siis järsku avastasin, et mina olengi ainuke, kes raha teenib ja arveid maksab. Samas süüdistasin ma ennast ka. See juustest tirimine oli telefoniarve pärast, mille ta oli tekitanud ja mille mina pidin kinni maksma. Siis ütlesin talle halvasti.



Kui ta pärast seda mind juustest tiris, leidsin, et järelikult olen ise süüdi. Kui kaks inimest ei sobi, siis mingi süü on ikka mõlemal. Kindlasti tegin midagi valesti, ma ei ole ju ingel! Kuigi ma pidasin inimest kümme aastat üleval, sain peksa ja mind mõnitati, tunnen seniajani endal süüd.



Kord oli ka lapse ja isa vahel midagi, poiss käis koolipsühholoogi juures, aga psühholoog koondati enne ära, kui ta selgust sai, mis täpselt juhtus.


Kõik aastate jooksul toimunud kokku-lahku kolimised lõppesid sellega, et ta tuli jälle oma moosise jutuga ja mina jäin uskuma, lootsin, et elu läheb paremaks. Eelmise aasta algul võtsin aga pähe, et aasta jooksul pean pääsema. Ka töökaaslased toetasid ja lausa sundisid mind.



Tänu minu emale leidsime kriisikodu, rääkisin siin psühholoogiga ja juristiga, kes ütlesid, et sellisest inimesest tuleb täiesti eemale hoida, ära kolida, laps teise kooli panna. Nüüdseks on mul maja müüdud, ostan omale teise kohta korteri, ikka selleks, et eemalduda kõigest olnust.



Manipuleerimise võrgust on väga raske pääseda, kui teine oskab nii hästi rääkida, aga õnneks ühel päeval see enam ei mõju. See on tee vabanemisele, tunnen ennast nii hästi.



Siiri lugu


Teise hädalistele varju pakkuva majakese perenaise sõnul on ta rohkem kui korra uksekella helina peale surmahirmus voodi alla peitu pugenud naist sealt välja sikutanud ja teda veennud, et tulija ei olnud tema mees.



Rääkima hakkab ilus ja väga vaikse häälega Siiri (40), kes juba mõnda aega varjupaigas pelgupaika leiab.


Septembris nimetas ta mu lapsi värdjateks, pärast seda hakkasin mõtlema, et kuhu ma küll lähen. Olime temaga pool aastat koos elanud. Mulle meeldis ta ettepanek tema juurde elama asuda, sest olin nii armunud.



See mees võlus mu ära oma jutuga, ta on haritud ja erudeeritud. Algul tundus ta maailma kõige toredama inimesena, tohutult heasüdamlik ja sõbralik, aga mingil hetkel tuli selle kesta alt välja vihane koleerik, kes valitseb kõike, rahaasjadest mõteteni. Tema ütles, kuidas pean oma palka kasutama, sest muidu ma äkki mõtlen nagu vaene.



Kui tulin Tallinna, vahetas ta oma korteri suurema vastu, ütles, et muidu ei mahu me koos lastega ära. Mul on kaks poega, tütar elab iseseisvalt. Aga ta lükkas minu lastega kokkusaamist üha edasi. Arvasin, et tal on valus enda laste pärast, kellega teda ei lastud kokku saada, aga et ta peab neid kvaliteetlasteks ja minu omi rämpsuks, selle peale ma ei tulnud.



Esialgu jäid mu lapsed eelmisse elukohta kooli lõpetama. Sügisel asus meie juurde elama ainult noorem poiss, vanem läks kutsekooli. Ja siis algas minu kõige hullem vaev – mees ei lubanud mul anda lapsele raha, kuigi ma käisin tööl. Kord, kui teadsin, et vanemal poisil pole sentigi söögiraha, kutsus mees mind välja sööma.



Ütlesin, et ma ei taha, et ehk laenad mulle parem poisi jaoks. Siis läks ta hoopis vihaseks, ütles, et värdjatega oled maganud ja värdjaid sünnitanud. Sellest saati teadsin, et olen täiesti vales kohas. Seda, et ta oma lastel külas ei käi, ma juba teadsin, aga et ta neid ka rahaliselt ei toeta, veel mitte.



Kord kutsus tütar mind endale külla, aga mees ei lubanud minna – oma tütrega võisin kohtuda vaid tema valitud avalikus kohas ja tema juuresolekul. Läksin siiski, hääletades. Kui koju tulin, hakkas mees hüsteeriliselt karjuma, et ma ei tohi ühtegi asja teha ilma temaga kokku leppimata.



Ta läks kõigest nii kiiresti hüsteeriasse, et ma elasin kogu aeg nende hoogude hirmus. Kui püüdsin rääkida, et lähme lahku, siis ta karjus öö otsa mu peale, et ma olen loll ega oska mõelda, alandas ja alavääristas mind. Aga ma andestasin talle kogu aeg, sest ta on minust palju haritum, pealegi oli vägivald vaimne, füüsilist tavaliselt ei olnud, ühe korra sikutas juustest.



Kord pidin töö juures seletuskirja kirjutama, miks ma isiklikku telefoni kogu aeg vastu võtan ja miks ma läksin vahepeal töö juurest ära. Tegelikult oli asi selles, et mees kontrollis mind kogu aeg. Siis, kui mind seletuskirja kirjutama pandi, käskis ta mul haiguslehe võtta. Hiljem ta ei lubanud seda ära lõpetada, käis mu günekoloogi peale karjumas. Töökohast jäingi ilma.



Mehe käsu peale võtsin mitu SMS-laenu, ka autoliising on minu nimel, aga ta nagu ei märganudki seda. Nüüd pakub, et maksab ise kõik võlad ära, tulgu ma ainult tagasi. Ma ei lähe, aga ei saa ka absoluutselt aru, kuidas nendest materiaalsetest probleemidest välja tulen.



Ma ei mõista seniajani, kuidas see võimalik on, et sellist inimest armastama hakkasin. Samas tunnen ennast väga süüdi, nagu teeksin talle kurja, ma ju tean tema head ja ilusat poolt ka.



Olga lugu


Imeõbluke Olga plaanib oma 47. sünnipäeva puhul pakkuda igale varjupaiga naisele tüki torti. Sel hetkel selles majas kõlab see väga suurejooneliselt.


Aastaid tagasi elasime mehega Tallinnas ühetoalises korteris ja unistasime, et meil oleks laps ja maal väike maja. Ostsime siis saarele maja, esialgu isegi ei mõelnud, kuidas seal elama hakkame või last kasvatame. Siis sündis tütar Viktoria.



Hakkasin saarel jäätist müüma ja algul oli kõik hästi. Kui aga kooperatiivi kauplus ka jäätise müüki võttis, läks minu äri pankrotti. Mees püüdis tegelda kalapüügiga, aga ka temal ei olnud suurt sissetulekut. Et saaksime võlad ära maksta, läks mees Norrasse ehitustööliseks, mina pidin talve üle elama ema ja lapse varjupaigas. Samal ajal õppisin tööturuameti ettevõtluskursusel, tegin äriprojekti, sain oma äri alustamiseks stardiraha.



Et aga sellest ei jätkunud, tuli pangalaen lisaks võtta – nii saime oma äriga uuesti alustada. Avasime poe, algul teenisime piisavalt, et ära elada, aga 2007. aastal oli väga raske talv, ühendus mandriga kehv ja turiste sama hästi kui polnud. Ma nägin üht võimalust, kuidas saare elu arendada – see oli turism! Aga inimesed saarel ütlesid, et nemad on vanausulised ega poolda seda.



Saarelt tagasi Tallinna tulla oli raske. Mees leidis tööd autojuhina, lapse sain lasteaeda panna, aga endale ma tööd ega kohta elus ei leidnud. Jäin koduseks, aga pangalaen ja maksud vajasid maksmist.



Ma lihtsalt ei teadnud, mida teha. Abikaasa ei toetanud mind, ütles, et pean selle saare unustama, alustama uut elu Tallinnas, olema nagu tavaline naine: käima tööl, kasvatama last, pesema, süüa tegema. Aga minul ei olnud jõudu, hing oli saarel!



Lõpuks sain tööle lastekodusse, aga Viktoria jäi haigeks, mul endal tekkisid probleemid südamega ning töökoht öeldi üles. Olin suures depressioonis, ei teadnud, kuhu minna või mida teha. Abikaasa kogu aeg vaikis ja oli kuri. Kui ma midagi küsisin, nähvas, et tal on ükskõik, et ta ei taha minuga elada. Lõpuks ma lausa kartsin abikaasat, sest ta kogu aeg vaikis.



Seni olime lahendanud kõik probleemid koos, aga järsku ta keeldus mulle isegi söögiraha andmast. Ütles, et minu laenu tema ei maksa, aga see on ju meie ühine laen, mis siis, et minu nimel. Ta ei löönud kunagi, alkoholi ei tarvita üldse, aga oli kogu aeg tige ja siis ütles, et mine kuhu tahad. Sotsiaalosakond pakkus mulle siis ema ja lapse varjupaika.



Seni olen ainult nutnud, aga sain aru, et pean loobuma kõigest, mis mul oli. Nüüd töötan lasteaias, selle palga eest pean elama ja laenu maksma, tõsi, mees annab ka veidi. Abielu purunemisest mul väga kahju ei olegi, aga tahaksin Viktoriaga oma kodu. Saarel seisab poemaja tühjana, aga keegi ei osta seda ja elada seal ka ei saa – tööd ei ole.



Info

www.naisteabi.ee


www.naistetugi.ee


Et sel aastal on Tallinna naiste kriisikodu eelarve varasemast peaaegu poole väiksem, ollakse tänulikud igasuguste annetuste eest.


Hansapank 221027376525


Ühispank 10220040046014

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles