Öelge palun, kust kärbite teie!

Vaata aga, kes räägib, ja millest – et elektriarve on kasvanud murettekitavaks. Räägib Sandor Liive, Eesti Energia juht. Sel juhul tuleb ju kulusid kärpida või kuskilt kokku hoida!

Just seda Liive teebki. Vaagis, et ostaks uue fotoaparaadi.

Aga otsustas, et ei osta. Mis siis, et «süda tilgub verd», nagu ta tunnistab. Ka mitu aastat vanad suusapaarid jäid tänavu uuendamata. Ja Polari pulsikell, mida ta kirgliku spordimehena kasutab, on juba kümme aastat vana. Aga töötab, järelikult pole uut tarvis.

Ehkki pealtnäha ei tohiks rahas küsimus olla. Liive teenib aastas üle kahe miljoni krooni.

Nii uskumatu kui see ka ei näi, on temagi pidanud majandussurutise tõttu elus korrektiive tegema.

Lisaks hobiasjade uuendamisest loobumisele loobus ta juba mullu sügisel krediitkaardi kasutamisest, et lõpetada võlgu elamine. «Kui majanduseufooria on asendunud majandusdepressiooniga, vaatad kõiki oma kulusid täpsemalt,» lausub ta.

Sama teeb ka ettevõtja Jüri Mõis. «Praegu ei ole aeg, kui moeriideid või uut ratast osta,» nendib ta. See pole üldine jutt – jalgratta ost jääb tal sel aastal tõepoolest ära.

Murelikud päevad. Miks rääkida siin kõrgepalgaliste kokkuhoiust, kui paljud lihtinimesed peavad lugema igat krooni? See võib ajada paljudel kopsu üle maksa, ent Mõis väidab, et majandusraskused rõhuvad kõige teravamalt just Eesti sissetulekuskaala ülemise kolmandiku sekka kuulujaid. Enamik ettevõtjaid ei teeni ju punast krossigi, kannavad üksnes kahjumit.

Ometi on Mõisa tööpäevad veninud varasest palju-palju pikemaks. Ent hoolimata suurest pingutusest ei saa olla kindel, et see ka tulemusi toob. «Mu elu on väga muutunud,» tõdeb ta. «Rõõm ja lust on asendunud murelike päevadega.»

Samamoodi jagub tööd varasemast märgatavalt rohkem Reet Häälele, Eesti Liisingühingute Liidu tegevdirektorile. Üha sagedamini tuleb ajada taga makseraskustes tüüpe, kes peitu poevad.

Rasked ajad on pannud Häältki oma tarbimisharjumusi muutma. Kui varem ostis ta aeg-ajalt endale ikka mõne kinga- või saapapaari, siis nüüd «ei viitsi enam mõeldagi, et poodi minna», sõnab ta. Näiteks slaalomsuusasaapad, mis juba tosin aastat vanad – ilmselt on neil polsterdusedki läbi kulunud, oletab Hääl –, peavad edaspidigi vastu pidama.

Lisaks valib Hääl senisest paindlikumalt puhkusereise. Varem otsustas ta täpselt, millal ja kuhu sõpradega sõidab, aga nüüd rändab sinna, kuhu saab soodsamalt, ja millal saab soodsamalt.

«Tarbid vähem – so what?» küsib Hääl. «Ma ei näe probleemi. Ma ei ole ka elanud mõttega, et viimane sent hinge tagant ära kasutada. Tuleb ette näha, et kriisid käivad keskmiselt üle kümne aasta.»

Ellujäämise küsimus. Olympicu kasiinoketi juht Armin Karu tunnistab aga, et temasugusele edasipürgiva meelelaadiga inimesele on majandussurutis emotsionaalselt väga raske.

Esmalt tuli seisma panna mitmed äriplaanid, seejärel sulgeda kahjumlikke üksusi, siis vähendada juhtivtöötajate ning lõpuks kõigi töötajate palka viiendiku jagu. «Küsimus ei ole ettevõtte majandamises,» ütleb ta, «küsimus on püsimajäämises.»

Iga-aastase peresuusapuhkuse Austrias asendas Karu sel talvel pika nädalalõpuga Otepääl. «Ühelt poolt kokkuhoidlikum ja teisalt jääb kulutatav raha Eestisse,» väljendab ta solidaarsust kaaskodanikega.

Kommunikatsioonibüroo Powerhouse juht Janek Mäggi nõustub Karuga, et praegusel ajal pole küsimus selles, kui palju keegi ettevõtjana teenib, vaid kas ta üldse ellu jääb. Tema on ellujäämiseks tõmmanud tänavu kulusid koomale neljandiku jagu, sealhulgas vähendanud alluvate palka 15 protsendi võrra. Mäggil on kaalumisel olnud koguni variant, et ise endale mitte palka maksta. Seni suudab seda siiski veel teha.

Selleks et isiklikke väljaminekuid kahandada, on ta püüdnud laene võimalikult palju tagasi maksta, et intressikulu võimalikult väikseks lõigata. Ja auto, mille liising peagi läbi saab, ei lähe vahetusse – ta sõidab sellega edasi. «Kõige ilusam elu on laenuvaba elu,» sedastab ta.

Mingil juhul ei jäta Mäggi aga ära laste sünnipäevapidusid ega suveks plaanitud perereisi Barcelonasse. Ka restoranis püüab ta mõnikord söömas käia. Elus peab ju rõõmu jaguma, kõlab ta põhjendus, sest ega elu ole igavene.

A&T Spordi kauplusi pidav olümpiapronks Allar Levandi on ettevõtjana samuti kulutusi vähendanud, võrreldes mullusega ligi 700 000 krooni jagu. Tema töötajad on pidanud leppima kümneprotsendilise palgakärpega. Selle kaotuse on Levandi lubanud neile preemiana tagasi maksta siis, kui kauplused taas piisavalt sisse hakkavad tooma.

Aga isiklikes väljaminekutes pole Levandi pidanud suuri korrektiive tegema. Põhjus: ta ei ole kunagi priisanud, vaid elanud mõõdukalt.

Nutta või mitte? Rahandusminister ehk kõigi riiklike kärbete ristiisa Ivari Padar väidab, et pole õige mees isiklikust kokkuhoiust rääkima, sest «ministri palk on Eesti mõistes kõrge palk».

Ent see ei tähenda, nagu poleks ta kokku hoidnud. Juba sügisel lasi ta oma maaelamises energiakulude säästmiseks paigaldada õhksoojuspumba. Kuid maamajal katuse vahetamine tuleb tänavu siiski edasi lükata. «Uusi kohustusi ma juurde ei võta,» kinnitab Padar, «püüan tänastega toime tulla.»

Ka artistina leiba teeniv Emil Rutiku hoiab maaeluga tihedat sidet. Kui ta Kuusalu lähistelt Uuri külast pealinna asju ajama sõidab, üritab ta kõik tegemised ühele päevale sättida – nii kulub ju autokütust vähem.

Kuid elu on muutunud, pole tal pääsu tõdemusest. «Mitte kui midagi ei toimu, täielik rahu ja vaikus on maa peal,» kirjeldab Rutiku. «Juba vaatad, kus kartul mulda panna, siis lähed mõnele appi, et saad temalt vilja. Hõisata ei ole midagi.»

Aga ka nutta pole mõtet. «Peab ise endas kindel olema,» soovitab Rutiku. «Mida rohkem me enesekindlust üksteisele edasi anname, seda parem. Kui püütakse teaduslike uuringute kaudu tõestada, kui halb meil on, siis seda hullemaks ka läheb.»

Akadeemik Anto Raukas on sama meelt, et nutta ja halada ja viriseda ei maksa. Kuigi ta on peaministrit korduvalt kritiseerinud, tunnustab ta Andrus Ansipit selle eest, et too on püüdnud rahvasse sisendada usku: asi ei ole halb. Ka Raukas, kes ise pole pidanud veel püksirihma pingutama – ehkki elektrikütte arved kasvavad hoolega, märgib ta –, on veendunud, et ega midagi traagilist kokkuvõttes juhtu.

Hinnatud lauljad Eda-Ines Etti ja Gerli Padar võivad kinnitada, et olukord pole tõesti nii hull, et inimesed oleks juba asunud meelelahutuse ja vaba aja pealt kõvasti kokku hoidma. Jah, mõnevõrra on esinemiskutseid küll vähemaks jäänud, aga ainult nii palju, et nüüd ei tule kellelegi tiheda graafiku tõttu enam ära öelda. Kõik kutsed saab vastu võtta. Oma artistitasu pole nad igatahes veel alandama pidanud.

Lõpp kulutamisihale. Küll on Gerli Padar täheldanud, et kui pool aastat tagasi ei vaadanud ta toidupoes hindu, siis nüüd on hakanud silte juba pisut uurima. «Aga midagi ostmata ei ole jäänud,» lisab ta.

Mitut puhku Eesti stiilseimate naiste hulka valitud Eda-Ines Etti on hakanud oma garderoobis taasavastama vanu asju. Riietele kulutamise suurest soovist sai ta lahti juba mõni aeg tagasi, elades New Yorgis, kus poodlemiskiusatusele järele andmine viinuks lihtsalt isikliku pankrotini. «Kulutamise soovi küll enam ei ole,» ütleb ta. «Tahaks rahulikumalt elada.»

Aga näitleja Piret Kalda, kolme lapse ema, väidab, et pole majandussurutist omal nahal veel põrmugi tunda saanud. Eks see ole riigilt palka saava inimese eelis, nendib ta. Liiati pole Tallinna Linnateater läinud oma kokkuhoiupoliitikaga näitlejate palkade kallale, vaid on vähendanud lavastuskulusid.

Pealekauba pole Kalda kunagi arvestanud sellega, et teletöö («Pehmed ja karvased») ning reklaamide lugemine (seda on jäänud vähemaks, möönab ta) toovad pideva sissetuleku. «Raske on neil,» oletab ta, «kes on harjunud luksusliku elustiiliga, aga mina ei ole kunagi nii kõrgelt lennanud.»

Kirjanik Enn Vetemaa, kes on elus jooksul näinud igasuguseid aegu ja igasuguseid inimesi, väidab, et viimastel aastatel läksid paljud elustiiliga suisa segaseks – tähtsaks muutus koguni sildike, mis õmmeldud mantli siseküljele. Ent ta usub, et Eesti inimesed on nagu amööbid, kes suudavad rasketel aegadel iseenesest kokku tõmmata.

Aga tema ise? «Minu eas pole eriti vaja kokku tõmmata,» vastab ta. Tal on Tallinna vanalinnas korter, Kesk-Eestis maamaja, auto, näitemängude eest saadav 1500-kroonine kuulisa pensionile ja elus tublilt järje peale saanud lapsed. Mida veel vaja?

Küll jaksab ka elektriarve ära maksta.

Soovitusi kokkuhoiu alustamiseks

•    Esmalt mõelge mitte sellele, kuidas kulusid vähendada, vaid kuidas tulusid suurendada.

•    Koostage plaan juhuks, kui teie ega te pere ei teeni sel aastal sentigi.

•    Koostage paberil nimekiri sellest, mille pealt soostute kulusid kokku hoidma.

•    Tehke lõpp tarbetule priiskamisele: kui tekib küsimus kokkuhoidmise vajaduse kohta, olete järelikult kuskil üle pingutanud.

•    Loobuge kulutustest asjadele, mis teevad elu küll mugavamaks, ent mitte praktilisemaks.

•    Mõelge, kas olete siis õnnetumad, kui te teatud asju ei osta.

•    Lükake edasi vanade, kuid töökorras asjade väljavahetamine uuemate vastu.

•    Elektriarvet on kindlasti võimalik vähendada, kui kas või tühjas toas tuled kustutada.

•    Kalli toidu asemel eelistage taskukohasemat.

•    Ei pea käima iga aasta välismaal puhkamas, võib käia ka üle aasta.

•    Kui on mitu hobi, siis ühest võiks loobuda.

•    Veetke vaba aega pere ja sõpradega, sest raskel ajal on lähedaste tugi oluline.

Allikas: juuresoleva loo tegelased