Sageli võib tunduda, et kõik, mis väikesele lapsele ütelda, läheb ühest kõrvast sisse ja teisest välja. Värske uurimuse kohaselt päris nii asi siiski ei ole - lapsed jätavad kuuldu meelde ning võivad seda hiljem kasutada.
Miks väikesed lapsed sõna ei kuula?
25. märts 2009, 14:15
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Colorado ülikooli psühholoogiaprofessor Yuko Munakata ja tema kolleegid kasutasid uuringus arvutimängu ja silmapupilli diameetri mõõtmist, et hinnata kognitiivseid oskusi omandavate kolme ja poole ning kaheksa-aastaste laste pingutusi, vahendab Tartu Ülikooli tehnoloogiaportaal
Live Scince'it.
Mängu käigus õpetati lastele lihtsaid reegleid kahe multifilmitegelase ning nende tegelaste eelistuste kohta. Näiteks öeldi lastele, et üks tegelane armastab arbuuse, seega tuli vajutada rõõmsa näo pildile iga kord, kui selle tegelase järel ilmus ekraanile arbuus. Kui ekraanile ilmus enne arbuusi teine tegelane, kes arbuusi ei armastanud, pidid lapsed vajutama kurva näo pilti.
«Vanemate laste jaoks oli selline harjutus lihtne, kuna nad aimavad tegelase pildi põhjal vastust juba enne, kui arbuus ekraanile ilmub,» ütles uurimuses osalenud doktorant Christopher Chatham.
«Eelkooliealised ei suuda aga niimoodi ette mõelda. Nende mõttetegevus süvenes ja aeglustus alles siis, kui ekraanile ilmus arbuusipilt - tundus, et alles sel hetkel hakkasid nad mõtlema, kumma tegelase pilti neile enne näidati.»
Pupillide mõõtmise põhjal oletati, et kolmeaastased lapsed ei tee tulevikuks plaane, aga ei ela ka ainuüksi olevikus - vajaduse tekkimisel meenutavad nad minevikus kuuldut.
«Näiteks kui väljas on külm, öeldakse väikesele lapsele, et ta õueminekuks oma toast jope tooks,» selgitas Chatham. «Võiks arvata, et laps teeb tulevikuks plaane, mõeldes «väljas on külm, ma võtan jope kaasa, et mul soe oleks». Arvame, et kolmeaastase lapse aju nii ei tööta. Pigem jooksevad nad õue, avastavad, et on külm ning meenutavad alles siis, kus nende jope asus, minnes siis sellele järele,» kirjeldas ta.
Munakata arvates võiksid uurimistulemused aidata ka igapäevaelus lastega suhtlemises:. «Kui midagi, mis eeldab lapse ettevalmistumist tulevikuks, üha uuesti korrata, ei pruugi sellest kasu olla. Pigem tuleks püüda käivitada kuidagi meenutamise protsess. Seega pole mõtet oodata, et laps oskaks tulevikku ette näha, vaid pigem tuleb juhtida tema tähelepanu konfliktile, mis ees seisab. Võib-olla võiks öelda midagi sellist: «Ma saan aru, et sa ei taha praegu oma jopet võtta, aga kui sa hiljem õues külmetad, siis pea meeles, et jope on sinu toas».»